Olen ka varem kirjutanud, et minu ema sünnikoduks oli praeguse Palamuse valla Patjala küla Alt-Majori talu. Seal veetsin oma lapsepõlve koolivaheajad ja sõjasuved.
Peale mainitud Alt-Majori on Patjala külas veel teine, Ülalt-Majori talu. Selle talu peretütar Salme oli abiellunud ühega Oskar Lutsu tädi Sofia poegadest Oskar Kimmliga. Eks naaberpere kaudu tutvus ka minu täditütar – Alt-Majori peretütar Meralda – Kimmlite noorema poja Andresega ning nad abiellusid 1935. aastal. On huvitav märkida, et just seda tädi Sofia Kimmlit meenutab kirjanik oma mälestustes soojalt “tädi Sohvina”.
Samuti on tähelepanu vääriv, et selle tädi neljast lapsest on kolm poega omandanud iseseisvalt Tartu Ülikoolis kõrghariduse. Vanimast pojast Jürist sai kirikuõpetaja-teoloog, keskmisest pojast Oskarist majandusteadlane, noorem poeg Andres Kimmel lõpetas ülikooli ajaloo ja vanade keelte alal. Ka selle Andres Kimmli kolm poega – Andres, Priit ja Toivo omandasid TPI-s insenerialase kõrghariduse. Neist vanim poeg – Andres, nüüd juba manalamees, töötas aastaid õppejõuna masinaehituse alal Tallinna Tehnikaülikoolis.
Toivo poeg – Tõnis Kimmel töötab praegu ühe suure rahvusvahelise projekteerimisorganisatsiooni koosseisus arhitektina Hiinas. Tema koostatud on ka Kimmlite sugupuu, mis haarab nii Lutsude kui ka Majori talu perekondade suguseltsi. Selle sugupuu järgi võin ka mina öelda, et olen kaudselt seotud kirjanik Oskar Lutsu suguvõsaga.
Aitas kirjanikku
Kimmlite kolmest pojast on praeguseks elavate kirjas ainult keskmine poeg Priit. Kuna ta möödunud aasta sügisel viibis sageli Tartus, tegin talle ettepaneku ühiseks sõiduks Palamusele, et seal korrastada sugulaste haudu, sealjuures ka Oskar Lutsu poolsete Kimmlite ja Jobsode perekondade omasid.
Surnuaialt äratulekul tegin Priidule ettepaneku külastada Palamuse koolmuuseumi. Vestluses muuseumi töötajatega jutustas Priit sellest, kuidas tema isa ülikooli päevil, mil ta oli korteris Lutsude juures, abistas kirjanikku tema teoste ümberkirjutamisel ja trükki toimetamisel.
Jutustas ka sellest, et vahel oli tema isa Lutsu asemel nii mõnegi kirjatüki tema eest kirjutanud ja lehte sokutanud. Seda muidugi juhul kui vanameister “teatavatel põhustel” seda ise teha ei saanud või lihtsalt ei viitsinud. Lutsul oli nimelt Postimehega lepinguline kohustus igale nädalavahetuse lehele üks joonealune lugu või följeton kirjutada. Oskar Luts ise nimetas neid jutte lehe “saba alusteks”.
Ei osanud midagi kirjutada
Muuseumist lahkumisel paluti Priidul kui kirjaniku sugulasel midagi omalt poolt muuseumi külalisteraamatusse kirjutada. Priit mõtles tükk aega. Siis viskas pliiatsi lauale ja ütles: “Ei oska kohe midagi kirjutada.” Nöökasin teda: “Ise suure kirjaniku sugulane ja ei saa nüüd paari ridagi kirja pandud.”
Selle peale ühmas Priit natuke solvunult kuid eht lutsulikult vastu: “Ega mina pole süüdi, et mul niisugune sugulane on.” Nõnda siis tookordne meie muuseumi ühiskülastus lõppeski.
Järgmine kord, kui jälle koos Palamusel sugulaste haudu korrastamas käisime, tekkis mul vajadus ka seekord muuseumisse minna. Kutsusin ka Priitu sinna kaasa. Priit punnis aga vastu: “Istun siiski parem selle aja siin autos, kuni sa sees ära käid. Muidu hakkavad jälle peale käima, et kirjuta ikka midagi külalisraamatusse.” Vai mulle seda vaja on. Nõnda lõppes ka meie seekordne muuseumi külastus.
i
ARVI LIIVA
