Uuest õppeaastast õpetab Jõgeva põhikoolis soome keelt ja eesti kirjandust Mika Keränen. Soome juurtega kirjanik on suur vutifänn ning kandnud ka Tartu linnakirjaniku tiitlit. Kohtume Keräneniga mõned päevad enne kooli algust ning on tunda, et Betti Alveri vaim hakkab end ilmutama.
Kuidas juhtus nii, et Tartu linna vaim tõi su Betti Alveri maile?
„Nägin Õpetajate Lehes kuulutust ja see tundus põneva ideena. Pikemat aega olin jälginud Õpetajate Lehe kuulutusi ja maad kuulanud, kas kuskil Tartu lähedal võiks mõni huvitav tööalane väljakutse olla. Jõgevaga ei ole mul eriti seoseid. Uurisin veidi, kuidas siin õpe on korraldatud. Noor direktor, uus koolimaja – kõik see tundus väga positiivne.”
Mis esimesed muljed on?
„Jõgeva on samasugune armas väikelinn nagu see, kus ise üles kasvasin. Kolisime Kitee-nimelisse kohta siis, kui läksin 8. klassi. Seal käisin ka gümnaasiumis. Sellest linnast on muide pärit Nightwish.”
Palju sul Jõgevamaaga varem on kokkupuuteid olnud?
„Kui mõelda Jõgevamaa peale, siis kirjutasin ümbrikule Jõgevamaa aastal 1992, kui saatsin Eestisse esimesi kirju. Sest Adaverest oli pärit mulle väga kallis inimene. Seal olen ka kaks kuud elanud. Selles mõttes ei ole Jõgeva maakond minu jaoks päris võõras. Kui nii võtta, siis 25 aastat olen juba Tartus olnud ja Lõuna-Tartumaa kohad on mulle väga tuttavad. Jõgevamaa on ju ajalooliselt Põhja-Tartumaa ja Tartusse pole siit üldse pikk maa.”
Kuidas plaan on, kas käid tööle rongi või autoga?
„Sõidan oma autoga. Olen keskealine mees, keda ei sega, kui keegi ütleb, et ma loodust reostan. Mina päästan maailma teisel viisil, näiteks raamatute kirjutamisega.”
Sa oled ju tegelikult lastekirjanik, lapsed ei ole seega võõrad.
„Lapsed ei ole üldse võõrad. Töötasin enne Eestisse tulemist viis aastat jalgpallitreenerina. Siin õpetan soome keelt põhiliselt kaheksandikele ja üheksandikele. Ma ei kujuta ette, et mul peaks nendega üldse raske olema, vastupidi, arvan, et meil saab olema väga vahva.”
Jalgpallitreeneri osa on väga põnev, ehk isegi ootamatu.
„Ootamatu see minu puhul kindlasti ei ole. Olen jalgpalliga üles kasvanud ja minu jaoks on vabatahtlik tegevus, kas sport või muu, olnud elus oluline. Tean mingil määral ka Jõgeva jalgpallielu. Inimestel kipuvad kirjanike kohta olema stereotüübid, aga kirjanikud, keda mina tunnen, on suured jalgpallifännid, mõned mänginudki. Inimesed kipuvad liiga kergesti üksteist lahterdama. Minu sport on olnud jalgpall, praegu on see rohkem hobi. Käin ja vaatan koos sõpradega võimalikult palju mänge.”
Ka õpetamine ei ole võõras. Oled olnud muuseas ka Tartu ülikooli lektor.
„Olen õpetanud kõikides kooliastmetes. Soome rahvaülikoolis õpetasin eesti keelt. Soome keelt õpetasin Tartus Jaan Poska gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis. Eesti kirjandust ja keelt veidi ka Lüllemäel. Siin olen ka soome keele ja eesti kirjanduse õpetaja. Viiendaid on kaks klassi, kellele annan ka kirjandust.”
Miks ja kas on õpilastel soome keelt vaja?
„Ma ei arva, et soome keelt on rohkem vaja kui vene, saksa, läti või rootsi keelt. Ma ei taha pingerida keelte osas teha, väljaarvatud inglise keel. Inglise keele õppimine ei ole sellisel määral kindlasti vajalik kui mõne teise võõrkeele õppimine, sest igaüks saab inglise keele selgeks nii või naa. Inglise keele oskus ei ole ka tänapäeva maailmas eriline oskus. Tõeline oskus on see, kui oskad läti või soome keelt. Selle peale võiksid noored ja vanemad mõelda.
Mina valisin Helsingis kooliteed alustades esimeseks võõrkeeleks rootsi keele. Olin väike, kui selle otsuse tegin. Aga tegin selle täiesti ise ja ütlesin emale, et rootsi keel, sest inglise keele jõuab ära õppida millal iganes. Aga see, et rootsi keelt oli võimalik esimese võõrkeelena Helsingis õppida, oli väga tore ja kasutasin võimaluse ära.
Ka Jõgeval õpetatakse soome keelt ju B-tasemel. Niisuguseid põhikoole, kus soome keelt sellisel tasemel õppida saab, igal pool ei olegi.”
Kuidas soome keelt kõige parem õpetada on, kas läbi õpikute, artiklite või muudmoodi?
„Inimesed on erinevad ja noortel on erinevad huvid. Kõige parem oleks keelt õppida läbi noore enda huvide. Kui mõni noor on kirglik kalamees, annaksin kohe kalandusajakirju ja paar Youtube´i linki, millega saaks ree peale. See oleks individuaalne ja ideaalne lähenemine. Aga kui klassis on üle 10 lapse, siis tuleb teha kompromisse. Kuigi mulle endale meeldib väga kalalkäimine, siis ei hakka me minu soome keele tundides vaatama ainult Soome järvedel kalapüügi videoid.”
Kas raskem on õppida soome või eesti keelt?
„Ma arvan, et soome keele õppimine on raskem seetõttu, et kõnekeel, mida soomlased räägivad erineb täiesti soome kirjakeelest. Kavatsen õpetada noortele nii kirjakeelt kui ka kõneldud keelt. Et nad oskaksid kirjutada, end e-kirja teel tutvustada, lugeda soomekeelset kirjandust ning oleksid täisväärtuslikud keelekasutajad.
Kõnekeele oskus võib tulla kasuks nii mõnigi kord elus, aga kui mõelda, kui tähtis on, millise mulje sa kirjalikult jätad, siis on minu arvates iseenesestmõistetav, et õppida tuleb nii kõne- kui ka kirjakeelt. See teeb keeleõppe veidi raskemaks, kuna need erinevad parajalt palju.
Tean, et mõned õpetajad Soomes õpetavad välismaalastele ainult kõnekeelt ja kui nad juba rääkida oskavad, siis tuleb ise edasi vaadata. Minu arvates on välismaalastel õigus õppida ilusat luulelist kirjakeelt, mis näitab, kas sa tegelikult oskad keelt või mitte.”
Paljudele keeleõpikutele on ette heidetud liiga puist keelekasutust.
„Ka mind häirib see erinevate õpikute puhul. Ütleksin, et puine keel on mõnes mõttes keele matemaatiline pool. Paraku on vaja tegeleda ka keeleõppes tehnilise poolega. Nii nagu jalgpallis ei saa ainult mängida, vaid igaühel on vaja tegeleda individuaalselt kõksimisega, samamoodi on vaja trenni teha ka soome keele selgeksõppimisel.”
Kas raamatute kirjutamine jääb nüüd tagaplaanile?
„Jah. Sellel aastal avaldasin oma raamatu („Soome pitsa“ – toim) juba juunikuus, teades, et sügisel lähen kuhugi tööle. Keskendun lastele ja ameti selgeks tegemisele. Järgmine aasta näitab, millal tekib võimalus jälle ilukirjandusega tegeleda. Kui midagi Jõgevamaal märkan, siis panen kirja.”
Kas võib juhtuda, et Supilinna Salaselts tuleb Jõgevamaale?
„Vist mitte. Amme jõge pidi on nad ühes raamatus sõitnud. Oleks nad kaugemale jõudnud, oleks nad siia tulnud. Mulle väga meeldib Peipsi järv. Minu jaoks on Jõgeva väga vahva linn, Tartust üldse mitte liiga kaugel. Mul oli valida, kas minna tööle Tallinna, Soome või Jõgevale, sellest kolmest valin ikkagi Jõgeva. Lähtuvalt sellest, et mu kodu on veel praegu Tartus.”
Veel?
„Jah, ma ei ole kunagi arvanud, et peaksin igavesti Tartusse jääma. Mul on Tartuga olnud mõnes mõttes alati bipolaarne suhe: Tartus on väga vahva, seal toimub igasuguseid asju ja seal on põnev olla. Aga töö tegemiseks ehk kirjutamiseks olen alati Tartust välja sõitnud. 15 raamatust üle 10 olen kirjutanud väljaspool Tartut.”
Ühes intervjuus oled öelnud, et kirjutades tunned, kuidas Sul hõljub pea kohal Tartu vaim.
„Jah. Ka siis, kui seitse nädalat Kreekas „Kuldset Lurichit“ kirjutasin, olin oma mõtetes Supilinnas. Vaatasin filmina seda, mis minu raamatutes toimub.”
Kas õpetamisega hakkab kaasas käima Betti Alveri vaim?
„Betti Alver on kirjutanud mõned väga südamlikud luuletused. Kas või „Korallid Emajões“, mis on üks mu lemmikluuletusi. Aga Betti Alveri vaimuga kohtumine oleks väga vahva, ma ei ole osanud veel selle laine peale lülituda.
(Sel ajal hakkab sadama pehmet seenevihma. Olgugi et vaikselt sajab terve intervjuu vältel, tiheneb sadu just nüüd.) Praegu hakkab sadama seenevihma, mis on hoopis teistsuguse rahustava mõjuga kui vihm Tartus. Võib-olla annab Betti Alver juba praegu meile sellise paitusega endast märku.”
Räägime haridussüsteemist. Mis on hästi ja mis halvasti?
„Olen töötanud neli ja pool aastat haridus- ja teadusministeeriumis, nii et mul on üsna hea ettekujutus, mis on hästi ja mis halvasti. Kõige suurem häda on see, et ühiskond ei mõista õpetajate tööd. Kui see arusaam oleks veidi parem, siis usun, et tõstetaks ka õpetajate palka. Positiivne on see, et õpilased ikkagi loevad. Meil on Eestimaal isasid ja emasid, kes loevad õhtuti lastele unejuttu ning lugemise kultuur pole kuhugi kadunud. Hääbumise märke on tunda ja see tekitab muret, aga meil on veel täiesti elujõuline kirjanduse tarbija ja lugejaskond.”
Siis on vist hästi, et Jõgeva linnaraamatukogu on koolile lähemal kui kunagi varem?
„Kindlasti. Minu jaoks on kõige mõnusam, kui raamatukogu ja koolimaja on kõrvuti. Olen niisuguses koolimajas üles kasvanud ja see oli väga vahva. Siin saab lausa läbi koolimaja raamatukokku. Minu jaoks peab raamatukogu olema koht, kus on palju raamatuid ja istekohti, et neisse süüvida. Ma ei arva, et raamatukogu peab olema tohutu suur saal, kus mõnus niisama istuda. Siin on väga funktsionaalne ja kena raamatukogu.”
Kas põhikooli lõpueksameid on vaja?
„Minu arvates on need vajalikud. Aga see, kas põhikooli lõpus on eksamid või mitte, ei mängi ülikooli sisseastumiseksamite juures mingit rolli. Põhikooli lõpueksamid on vajalikud seepärast, et tekiks lõpetamise tunne. Põhikooli lõpetamine on ju noore inimese elus väga suur samm.”
Kas arusaam kohustuslikust kirjandusest on vananenud?
„Kohustuslik kirjandus on Eestis kummaline nähtus. Me kõik räägime sellest, samas on reaalsus see, et vaid osa lastest loeb neid raamatuid. Hea näide on Tammsaare „Tõe ja õiguse“ filmi suur edu. Kui „Tõde ja õigus“ filmina tuli, siis korraga avastasid eestimaalased, kui hea film see on. Aga need, kes päriselt raamatut lugenud, teavad täpselt, millega tegu. See näitas minu jaoks, et paljud Eesti inimesed avastasid Tammsaare alles siis. Nii võibki küsida, kas koolis siis „Tõde ja õigust“ ei loetudki?
Kohustuslik kirjandus ei lahenda probleemi, kas lapsed avastavad enda jaoks raamatute maailma või mitte. Siin peavad õpetajad, lapsevanemad ja sõbrad looma mõnusa keskkonna, mis lugemist toetab.
See tähendab, et ka meedias räägitaks kirjandusest ja sellest, mida on sealt väärt üles tõsta. Me ei pea tegema midagi kohustuslikus korras, aga kirjanduse kaudu on võimalik endale selgeks teha nii palju, mis avardab silmaringi.”
Mulle tundub, et Eesti kirjandus elabki läbi filmi. Sama oli ju „Rehepapiga“.
„Just. Ka „Kevade“ puhul on sama nähtus.”
Praegu käivad „Talve“ võtted. Oleme Betti Alveri, aga ka Oskar Lutsu maadel.
„Olen jalgrattaga sõitnud Jõgevamaal mitmes paigas ja teinud matkasid. Jõgevamaal on tugev identiteet ja see on väga palju eesti kultuurile andnud. Mõni teine linn seda öelda ei saa. Jõgeva ei ole mõni tühi koht kaardil.”
KERTTU-KADI VANAMB
