Nädal enne Imbi Paju Loova Pliiatsi koolitust Betti Alveri muuseumis vestlesime kirjanikuga Skype´is. See oli aeg, mil muidu Helsingi, Tallinna ja Võtikvere vahet sõitev Imbi Paju end Haapsalus sisse seadis.
„Kolin vähemalt mitmeks kuuks, kirjutan siin raamatut ja elan ühes soome-rootsi kunstniku majas, mille oma valdusesse sain,“ selgitab kirjanik. Seda, millest uus romaan rääkima hakkab, Paju muidugi öelda ei soovi. „Mul on mitu asja pooleli. Olen selles mõttes vanaaegne kirjanik, kes arvab, et igal aastal ei pea romaani tulema, vaid romaani kirjutatakse pikalt, aastaid. Hetkel vajan töö- ja hingerahu, mida uus miljöö ja Haapsalu sügisene ning talvine vaikus mulle annavad. Raamat pole ajaleheartikkel, kuigi kirjutan ka neid, näiteks arvustusi teen pikalt. Mul läheb umbes nädal, kui tahan suhtuda lugupidavalt sellesse, millest või kellest ma kirjutan.“
Nõukogude ajal kirjutada ei osanud
Seda, et ajakirjanikuks ega kirjanikuks ei sünnita, vaid saadakse, kinnitab ka Imbi Paju. „Kuna olen nõukogude ajal kasvanud, siis tean, et nõukogude ajal ma kirjutada ei osanud,“ tunnistab ta naerdes. Etappe, kuidas kõik tänasesse päeva viis, teab ta täpselt. „Lugesin palju raamatuid, aga ma ei osanud ka koolis kirjutada, sest ei saanud täpselt aru, mida süsteem nõuab.“
Suur osa on tema loometeel kirjaniku vanaonul Johannes Pajul, tänu kellele Palamuse koolimuuseum säilis ja valmis film „Kevade“. „Ta kirjutas kogu aeg. Leidsin koristades ühe ajakirja Kultuur ja Elu numbri 1980. aastatest, kus ta räägib Palamuse elust ja oma noorusest. Ta kandis vabaduse olemust, vabaduse ajal kujunes temast see, kes ta oli. Ma arvan, et ta oli tugevam kui nõukogude süsteem. Mu vanaonu lause oli: „Mäletada oma kultuurilugu tähendab hoida elu.“
Kirjutamine tuli Imbi Paju ellu tasapisi. „Nõukogude ajal õppisin klassikalist laulu ja töötasin Vanemuise teatris. Kirjutada ma ei osanud, armastasin väga teatrit,“ meenutab kirjanik.
Ka see armastus sündis just tänu vanaonule ja vanaisale. „Vanaonu ja vanaisa käisid koolipoistena Palamusel teatriringis ja pärast, kui vanaonu õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis, oli ta teatriringi juht ja tegi Palamusega palju koostööd. Kuigi ma pole Palamusel üldse elanud, on need lood eeskujuks. Ka mu ema tahtis klassikalist laulu õppida ja ta laulis tõesti väga hästi, kuid ta viidi väga noore tüdrukuna Siberisse ja need asjad jäid pooleli,“ räägib Paju. Just klassikaline laul oli midagi, mis jäi tema arvates poliitikast puutumata.
„Kasvasin üles Võtikveres, kus olid tähtsad loodus ja muusika. Isa oli metsaülem ja Võtikveres olid inimesed, kes tegelesid loodushoiu ja metsakasvatusega. Juba enne Eesti iseseisvumist läksin humanitaarinstituuti. Kui tulid vabaduse tuuled, siis mulle see aeg sobis,“ räägib Paju, kes suundus õppima Helsingi ülikooli.
Äkki oli midagi öelda
„Sain ajakirjanikuks üsna juhuslikult. Ma ei tee tihedalt ajakirjanikutööd, sest aastad on läinud ja olen teinud filme ja raamatuid ning palju rahvusvaheliselt esinenud. Ajakirjanikuks sain niimoodi, et äkki oli mul midagi öelda. Kuna liikusin Helsingi ja Tallinna vahet, siis küsiti mitmest Eesti väljaandest, kas võiksin neile kirjutada,“ meenutab Paju, kes hakkas vastanduma Soome meedias ilmunud artiklitele.
„Kirjutati, et Eesti ei sobi Euroopa Liitu, sest nad on osalenud holokaustis. Hakkasin sellele vastuartikleid kirjutama ja tekitasin poleemikat Soome meedias. “
- aastal Soomes loodud telekanal TV4 oli esimene kaubanduslik kanal. „Seal olid väga head uudised ja mind kutsuti uudiste toimetajaks, siis tekkis sild kahe riigi vahel. Maailm avanes, tulid uued võimalused ja mulle meeldis äkki väga kirjutada.“
Kuigi ta arvas esialgu, et Eesti iseseisvumine sai maailmas kohe teatavaks, polnud see kaugeltki nii. „Paljud intellektuaalid ja ka ülikoolid arvasid, et Eesti kuulub endiselt Nõukogude Liidu koosseisu. Oli kaks võimalust: kas räägid, et keegi ei saa millestki aru, ja üldistad, või võtad vastutuse ning hakkad rääkima oma riigi ja kodu loost. Ühtpidi sai minust kirjanik ja filmitegija tänu paljudele asjaoludele, sest Soome TV4-s olid head operaatorid, kes olid ka paljudes filmiprojektides osalenud. Teisalt õppisin Helsingis natuke filmi ja õiged inimesed tulid mu ümber, kellega sai hakata midagi looma.“
Kui ajalugu läinuks teisiti
Sellele, kas ajalugu oleks võinud minna teisiti, on Imbi Paju palju mõelnud. „Mu hea sõber leidis Tallinna antikvariaadist raamatukese, kus käsitletakse psühhoanalüüsi ja seda, kuidas see aitab inimesel end tajuda. Seda lugedes hakkas mul Eestist kahju, sest teadused, mis Eestis arenema hakkasid ja inimeste elu toetasid, oleksid edasi arenenud. Otsige Google’ist märksõna alt „Elav Teadus”, ja näete, kui palju harivat kirjandust ka psühholoogiast, kasvatusteadusest ja psühhoanalüüsist anti välja, et tavaliste inimeste teadlikkus oleks kõrge.“
Okupatsiooniga hävitati ligi 30 miljonit raamatut ja ajakirja. „Mõnikord on Eestis öeldud, et seda on liiga palju. Hävitati mälu, teadustöid, läänelikku humaanset filosoofiat, mis toetab tavalise inimese elu. Tartu ülikoolis õpetati küll filosoofiat, aga see oli teoreetiline, lähtus marksismist-leninismist ja oli kaugel tavainimese elust. Filosoofia peaks puudutama meie argipäeva, et tajuksime end paremini.“
Seda, et eestlased hakkaksid oma ajalugu unustama, Imbi Paju ei arva. „Eemalt vaadates on eesti rahvas ääretult tubli ja mõjub suuremalt, kui ta on. Eestlased on väiksed ja tublid, lugemis- ja teadmistehimulised, mitte sugugi halvad inimesed. Näiteks Moonika Siimetsa film „Seltsimees laps“ ringleb just praegu nii Eestis kui ka mujal ja parandab maailma. Olen oma filmiga „Tõrjutud mälestused“ käinud kõigis Euroopa riikides, Ameerikas, Kanadas, Iisraelis ja kõikjal, kus rahvad on sõda tunda saanud. Kahjuks inimesed sõdivad ja traumad lähevad mitmesse põlvkonda edasi. Sellistel filmidel, raamatutel ja teatrietendustel on parandav jõud, sest neis on humaansus, oskus hoida inimese elu.“
Pealekaebamine kui taak minevikust
Kuid ometigi arvab kirjanik, et meil on üks pime koht, mida me näha ei taha. „See on kolonisatsiooni pärand ja vajaks lahtiharutamist. Meid on siin nii vähe ja lugupidamine on vahel näilik. Näiteks mis toimus teatriga NO99. Ühel hetkel oli selle ümber selline skandaal ja nõuti isegi justiitsministri tagasiastumist, kuna ta püüdis midagi kaitsvat öelda, nüüd on kõigil kahju, et teater oma asjad kokku pakkis. Või inimesed, kes on meie hulgas iga päev. Kui ta sureb, on ta kõigile järsku tähtis, aga enne ei olnud, enne seda teda materdati. Näiteks Lennart Meri. Nüüd räägivad kõik, et ta oli õige president. Olin aktiivne ajakirjanik, kui Meri president oli, ja isegi siis, kui ta oli haiglas suremas, ei antud talle asu. Ilmus artikleid ja isegi raamat, kus püüti tõestada, et ta on teinud KGBga koostööd. KGB oli osa nõukogude süsteemist, kus elasime ja kust kõik tahtsid minema pääseda. Olid oma võimalused, kuhu minna, aga KGB olid inimesed meie endi hulgast. Ma ei ole näinud dokumente, kus Lennart Meri oleks kellegi peale kaevanud. Meie hulgast lahkunud ajaloolane Indrek Jürjo on uurinud seda päris põhjalikult.“
Just pealekaebamise kultuur on taak, mis käib südilt rahvaga kaasas. Seda tunneb ka kirjanik. „Käisin ülemöödunud nädalal kuue soomlasest kultuurihuvilisega vene vanausuliste juures ja Käsmus. Kõik olid vaimustuses, sest nad polnud kuulnudki Peipsi ääres elavatest 17. sajandil Eestisse tulnud vene vanausulistest pagulastest, kes on rikastanud 400 aastat Eesti kultuuri ja on omamoodi vaimne kaitse EL ja NATO piiri ääres. Kuulsin sel reisil, kuidas üks turismiga seotud hea põhjaranniku projekt pandi naabrite kadeduse ja pealekaebamise tõttu seisma. See ehmatab ja on kindel nõukogude pärand. Nõukogude ajal kustutati elu kuldreegleid, mis meieni kas või piibli kaudu tulevad. Näiteks reegel, et ära iial tunnista ligimese vastu. See inspireerib kunstnikke ja filmitegijaid, kuid nõukogude ajal premeeriti inimesi selle eest, kui tunnistasid oma ligimese vastu. Soovitan lugeda Eeva Pargi hiljuti ilmunud raamatut „Minu kuninglikud kaelkirjakud”, kus ta näitab, kuidas koolitati pärast sõda kirjanikke tegema propagandatööd ja üksteist reetma.“
Oleme Imbi Pajuga ühte meelt, et sama toimub ka tänapäeval. „See näitab, et süsteem elab alateadlikult edasi. Selle juurde kuulub ka kadedus, mis on väga tugev jõud. Me kõik võime tunda kadedust, aga kui teame, et see pole ilus tunne, siis saame sellega tööd teha ja endalt küsida, miks ma olen kade ja mida teha selleks, et sellest tundest lahti saada,“ tõdeb kirjanik, lisades, et väljaöeldud sõnadel on suur jõud.
Ajakirjanduse allakäik algas vaikselt
Küsimusele, kuidas hindab kunagi aktiivselt ajakirjanikutööd teinud Imbi Paju tänast ajakirjandust, vastab ta, et allakäik algas siis, kui lehtedesse ilmusid väikesed uudised ning sealt kadusid kultuurilisad.
„Nädala lõpus vaatan Sirbi üle, aga vahel olen nii kohkunud kvaliteedi langusest ja sellest, kuidas maailmas toimuvat sõnastatakse. Käib pidev skandaalide otsimine. Märkan, et kui mul on hästi kiire, siis ma lehti ei vaatagi, ja mul on palju parem olla. Siis tundub, et maailm on justkui parem. Aga kui õhtul lehti vaatad, siis hakkab nii paha ja raske. Kui Helsingisse õppima läksin, torkas ajakirjanduses silma, et oli palju negatiivsust, aga meil oli optimismi aeg, kus palju teadmisi jagati. Mulle tundus, et ajakirjandus muutub selgesõnalisemaks, et enam ei pea ridade vahele kirjutama. Aga nüüd tehakse meil inimesi maha. Olen kuulnud, et meil on kvaliteetlehes meelevaldselt kokku kirjutatud lugusid.“
Ajal, mil igaüks võib olla nii ajakirjanik kui ka kirjanik, jääb mulje, et just see võiks kaasa tuua kvaliteedi languse. „Eesti Vabariigi ajal olid haridus ja enese harimine prestiižsed. Enne sõda olid külades seltsitegevused ja kirjandusseltsid,“ nendib Paju, leides, et inimesed võiksid kirja panna ja välja anda just oma pere loo, mis võiks põlvest põlve edasi kanduda.
„Ma ei saa kirjutada nii, et igal aastal ilmub luuleraamat või romaan, mida keegi ei loe, see pole minu jaoks kirjandus. Mulle on öeldud, et mulle polekski vaja rohkem raamatuid, sest „Tõrjutud mälestused“ elab nii võimsalt. Võtan selle tänuga vastu, aga mõtlen, et tahan vähemalt ühe raamatu veel kirjutada. Siiski on mul neid raamatuid kolm ja lisaks kaks dokumentaalfilmi, mis on rahvusvaheliselt inimesi kõnetanud.
Mind kutsuti läinud aastal Euroopa päeval Regensburgi ülikooli aukülaliseks, kus olid nädala jooksul esil mu film ja raamat „Tõrjutud mälestused“. Üliõpilased leidsid, et eestlased oskavad oma minevikuga tegeleda. Esinema kutsuti ka IT-ala inimesed, Saksamaa endised suursaadikud, kes rääkisid, kui arenenud riik Eesti just seetõttu on, et mineviku taaka uuritakse. Mul oli hea meel, kui Briti Kolumbia ülikoolis Vancouveris käsitlesid üliõpilased professor Thomas Salumetsa juhendamisel mu „Tõrjutud mälestusi“ nii filmi kui ka raamatuna ja võrdlesid seda Nobeli preemia laureaadi Günther Grassi teosega „Vähikäigul”. Olen vabakutseline ja kõik sellised esinemiskutsed ja mu tööde valikud rahvusvaheliste ülikoolide seminariprogrammidesse tekitavad sügava tänutunde. See võtab vaikseks, kui tajud kuidas elu ise kannab, sest teemad, millega olen tegelenud, on väga rasked. Võtan kõik hea tänuga vastu, halbadest asjadest õpin, aga mõtlen, et tahan vähemalt ühe raamatu veel kirjutada.
Hea ajakirjanik peaks olema oma ala ekspert, kes tõstaks ajakirjanduse kvaliteeti ja kirjutaks nii, et teda tahetakse lugeda. Kõigil on kiire, kogu aeg peab midagi tootma, tegema ja skandaale otsima. Mulle tundub, et väikesed maakonnalehed on palju kvaliteetsemad, sest hoolitakse oma elust rohkem,“ räägib Paju, tuues esile ka Vooremaas töötanud ajakirjaniku Riina Mägi. „Võtikvere raamatuküla rahvas on ikka imetlenud Riina Mägi suurepärast tööd, ausust ja entusiasmi, et vahendada huvitavalt meie ühist kultuuri,“ rõhutab Imbi Paju.
Inimlikkus, tunnustus ja tänu on väikesed teod
Kirjandusesõpradele on Imbi Paju tuntud ka kui Võtikvere raamatuküla eestvedajana, kuid sellegi kultuurisündmuse loomine oli pikk protsess, mis toimus etapihaaval. Siingi oli talle eeskujuks vanaonu Johannes Paju pühendumine kodukoha kultuurile.
„Võtikveres oli Eestimaa vanim metskond, mis oli pea 200 aastane. Isegi Carl Robert Jakobson oli Võtikvere suhtes positiivselt meelestatud. Meil on püsielanikke 100, aga tegemist oli suurima tööandjaga,“ räägib kirjanik.
Võtikverega on seotud palju legende ja muistendeid. „Kui metskond likvideeriti, oli mul ja külal väga kahju, et elu seisma jäi. Lõime Võtikvere külaseltsi, eeskuju sain põhjamaadest. Soomlased tulid soome-rootsi küladest meile appi, seal seisti selle eest, et päästa oma kodu ja seda elus hoida,“ meenutab Imbi Paju raamatuküla loomise algusaastaid.
Metskonna kadumine tõi kaasa inimeste hirmu tuleviku ees. „Aitasin Torma vallas aluse panna külavanemate süsteemile. Õppisin Helsingi ülikoolis sotsioloogiat ja ühiskonnateadusi ja eeskuju, mida sain soome-rootsi küladest, püüdsin meil järgida. Korraldasime Võtikveres koolitusi ja inimesed tulid hoolimata vanusest asjaga kaasa. Kaardistasime kõiksugu legende. Kaasa aitas ka Sardiinias toimunud koolitus aastal 2000, kus räägiti kultuuri kaardistamisest, koostöö tegemisest ja omavahelisest suhtlemisest.“ Just viimane on Võtikvere puhul oluliseks märksõnaks.
„Ükskord oli meil torm, mis murdis pargis mitmeid puid. Mehed, nii noored kui ka vanad, tulid kokku ja tegid murdunud puud küttepuudeks. Tulin linnast ja tegime kohviõhtu, kus ütlesin, et täname mehi tehtud töö eest. Ühel akna all istunud üksikul vanahärral hakkasid järsku pisarad silmist voolama. Inimlikkus, tänu ja tunnustus on väike tegu. Nii hakkasime raamatuküla looma.
See on Eesti vanim kirjandusfestival, ma ei saaks seda üksinda korraldada, mul on vaja, et kõik inimesed kaasa tuleksid. Võtikvere ühendab inimesi: kes teeb pargi korda, kes paneb lauad paika, kõik see toimub kultuuritalgute korras ning loob vaimu- ja uhkusetunde. Koos tegutsemine hoiab ka küla turvalisena, sest omavahel suheldakse. Ma ei tea, kas ma jaksan raamatuküla rohkem teha, 20 aastat on pikk aeg,“ avaldab kirjanik kahtlust.
Kuid elu Võtikveres pole seisma jäänud. Täna on seal 100 inimest, kusjuures paljud noored on vanematekoju tagasi tulnud.
Seda, et tänane Jõgevamaa otsib identiteeti, on Imbi Pajule teada. „Mulle tundub, et haldusreform ajas inimesed tülli ja seal vahel oli raha, inimeste isiklikud egod. Identiteet on olemas, aga oluline on, kuidas ise endast räägid. Kui räägime kõik koos Jõgevamaast hästi ja huvitavalt, siis see loob kõigile küllust, sest see julgustab tegutsema ettevõtjatena, arendab turismimajandust ja kutsub inimesi kodukohta tagasi. Tähtis on, kuidas sa räägid ise oma lugu,“ tõdeb kirjanik.
KERTTU-KADI VANAMB
Imbi Paju
Sündinud 3. juunil 1959 Tormas
Haridustee:
Õppinud Mustvee I keskkoolis
Tartu muusikakoolis
Eesti Humanitaarinstituudis
Helsingi ülikoolis
Töö:
Teatri Vanemuine koorisolist
ETV ja raadio segakoor, koorisolist
Eesti Päevalehe, Postimehe, ERRi kaastöötaja
Soome TV Neloneni Balti uudiste toimetaja
Vabakutseline režissöör ja kirjanik, kolumnist ja lektor
Rahvusvahelise meediakontserni Project Syndicate kaastöötaja-kolumnist
Teosed:
„Tõrjutud mälestused“ ilmunud eesti, soome, rootsi, vene, inglise,
saksa keeles
Koos Sofi Oksaneniga artiklitekogumik „Kõige taga oli hirm“, ilmunud soome
ja eesti keeles
„Soome lahe õed. Vaadates teiste valu“ Ilmunud eesti, soome, rootsi ja
leedu keeles
Dokumentaalfilmid:
„Tõrjutud mälestused“, Pärnu Rahvusvahelise Antropoloogia Filmifestivali
2006 Eesti, Tallinn, parim dokfilm. Filmi on näidatud Euroopas, Aasias,
Israelis, USAs ja Kanadas, esilinastunud Euroopa Parlamendis
„Soome lahe õed“ – filmi on näidatud mitmes Euroopa riigis ja see on esilinastunud
Kanadas ja Euroopa Parlamendis
Autasud:
Soome Lõvi I järgu Rüütliristi kavaler
Valgetähe medaliklassi teenetemärk 2001
Valgetähe V klassi teenetemärk 2007
Jõgevamaa Hõberist 2008
Välisministeeriumi kultuuripreemia – oma loominguga Eesti tutvustamise eest välismaal
