Eile kohtus Siimusti lasteaed-algkooli saalis õpilastega bioloog, loodusajakirjanik ja lastekirjanik Juhani Püttsepp. Ta rääkis põnevalt oma mitmekülgsest loomingust, mis võimaldab paremini loodust tunda ja mõista.
Kohtumise korraldas ja juhatas sisse Siimusti raamatukogu juhataja Tiina Mihhailov. Ta tutvustas Juhan Püttsepa elulugu.
Püttsepp on sündinud 1964. aastal Tartus ja lõpetanud ülikooli bioloogina. Ta on töötanud zooloogia ja botaanika instituudis, ajalehtede Maaülikool, Roheline Värav, Postimees ja Eesti Ekspress toimetuses. Praegu töötab ta Eesti Maaülikooli loodusteaduste koolis. Lisaks on ta viie lapse isa.
Huviorbiidis hundid
Juhani Pütsepp on olnud Tartu lasteteatri juhataja. Kohtumisel Siimustis rääkis ta põhjalikumalt, kuidas lavastati Soome kirjanik Marja-Liisa Mikkola raamatu järgi valminud näidend, mille peategelaseks on roheliste silmadega punapäine tüdruk Anni Manninen, kes asub võitlema tselluloositehase rajamise vastu oma kodupaika. Muinasjutulises loos kutsub ta võitlusse ka metsloomad. Ja tehas jääb ehitamata.
Kui Tartu lasteteater tegevuse lõpetas, võttis Juhani Püttsepp kaasa ka Anni Mannineni kujutava nuku, mis talismanina temaga autos kaasa sõidab. „Mul on küllalt vana auto, mis parandamist vajab. Nähes nukku, on remondimehed vahel imestanud, et küll mul on autos rahulik laps,” rääkis Püttsepp naljatades.
Veel märkis ta, et punapäiseid inimesi on võrdlemisi vähe, kuid teadaolevalt paistavad nad silma talendiga, milles mõndagi nõiduslikku.
Tartu Ülikoolis bioloogiat õppides soovis Püttsepp saada hundiuurijaks. Temast sai hoopis botaanik. Hundid on kirjamehe huviorbiidis olnud aga endiselt. Nii ilmus temalt 2009. aastal „Väikese hundi lood”.
Juhani Püttsepa sõnul on hunte püütud kirjanduses kujutada kurjadena. Näiteks Punamütsikese ja tema vanaema kehaline väärkohtlemine ning mõrvakatse ärasöömise läbi.
Tema on püüdnud aga oma loomingus selgitada, et hundi jaoks tähendab mõne kitse kehakinnituseks söömine seda sama, mis inimesele kaupluse lihaleti külastamine.
Juhani Püttsepp tutvustas põhjalikumalt ka oma raamatut „Mustad linnud”, mis jutustab lastepäraselt hallvaresest, künnivaresest, hakist ja rongast ehk kaarnast. Raamatus püüab Püttsepp kummutada arvamust, et mustad linnud toovad endaga halba kaasa.
Mustad linnud
„Need linnud olevat uskumuse järgi haiguste toojad, kuid neile omistataks ka võimet haigust ära viia. Küllap on mõnigi vanaema lausunud lapselapsele „Varesele valu, harakale haigus, meie laps saab terveks“.“
Juhani Püttsepp pajatas ka vareslastega seotud loo, mis Palamusel juhtunud. Nimelt suunati tuletõrje autode veejuga pargis vareste pesade suunas. Varesed jätsid aga auto värvi meelde ja pärast seda, tegid oma väljaheiteid just punaste autode peale.
Neljanda klassi lapsed esitasid kirjanikule küsimusi. Tunti huvi, millises paigas sooviks Püttsepp veel elada, lisaks praeguse kodupaigale Elva lähedal asuvale Peedule, kus ta tunneb tõeliselt koduselt.
Püttsepa arvates võiks selleks paigaks olla Vilsandi saar, kus elab ja tegutseb Jaan Tätte – tema õpingukaaslane Tartu Ülikoolist.
Küsimusele, mis paneb tegutsema, vastas ta: „Paigalseis on vastumeelne”.
Valik Juhani Püttsepa raamatuid:
- Väikese hundi lood, 2009
- Lauajupi Madonna, 2009
- Toad täis nukkude juttu, 2011
- Minu vanaema Kirjak, 2011
- Sammud omas Eestis, 2012
- Vapramäe Vapu, 2012
- Tsss… Kuula, 2013
- Mees, kes puutus põtra, 2014
- Liulood, 2014
- Juhani jutte, 2014
- Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest, 2015
- Gibraltari laevakoerte ühing, 2015
- Vanaema, kes muutus kutsikaks, 2016
JAAN LUKAS
