Oma kogemustele tuginedes olen aga tänaseks jõudnud veendumuseni, et maal see ei kehti.
Mullu 16. detsembril kella 16 paiku kukkus minu abikaasa õues maha ning kaotas teadvuse. Teadvusele tulles algas tal tugev peavalu. Abi saamiseks helistasin telefonil 112. Sealt teatati, et teie juurde tuleb Mustvee kiirabi. Poole tunni möödudes ei olnud aga kiirabi veel kohale saabunud. Helistasin siis uuesti päästeteenistusse. Mulle vastati, et me saadame teile Jõgeva kiirabibrigaadi. Möödus veel pool tundi, aga kiirabi ei olnud ikka veel kohale tulnud. Kui ma juba kolmandat korda päästeteenistusse helistasin, siis vastati, et teie poole tuleb ikkagi Mustvee kiirabibrigaad. Kui esimesest helistamisest oli kokku möödas juba poolteist tundi, saabuski Mustvee kiirabi kohale.
Haigel oli väga kõrge vererõhk, seejuures kummalgi käel oli see erinev. Samuti kaebas ta väga tugevat peavalu. Kiirabitöötaja tegi haigele süsti, vormistas paberid ja lahkus, jättes haige koju.
Järgmise päeva varahommikul oli haigel mõistus segi ja kõnest ei olnud võimalik aru saada. Pöördusin konsulteerimiseks oma perearsti poole. Ta soovitas mul abikaasale kiirabi kutsuda. Kutsusingi 17. detsembri pärastlõunal uuesti kiirabi välja. Kohale saabus Mustvee kiirabi teine brigaad, tegi jälle ainult süsti ja jättis haige koju.
Kui kiirabiauto oli ära sõitnud, helistasin pojale, kes tuli ja viis haige Tartu Maarjamõisa kliinikusse. Sealne valvearst ütles meile haiget nähes kohe, neil on pilt selge ja haige paigutamiseks haiglasse ei ole neil kiirabi tõendit vaja. Juba 20 minuti pärast oli haige kompuutri abil läbi vaadatud ja kõik vajalikud protseduurid tehtud. Diagnoosiks pandi aju veresoone lõhkemine.
Olen konsulteerinud arstidega ja olen ka ise veendunud, et see ajakaotus, mille põhjustas Mustvee kiirabi, suurendas minu abikaasa ajukahjustust ning antud juhtumil oleks tulnud väga kiiresti tegutseda. Ma ei mõista Mustvee kiirabitöötajate käitumist. Nende kasutada on ju moodsad sidevahendid. Kui kiirabiarst ei suuda ise haigele õiget diagnoosi määrata, siis võiks ta ju konsulteerida vastava ala asjatundjatega. Seda aga ei tehtud.
Kui ma 18. detsembril Tartusse jõudsin, oli haige juba operatsioonilaual.
Helistasin mõni päev hiljem telefonil 112, et välja selgitada, kelle süül haige Mustveest vajalikku abi ei saanud. Mulle anti Tartu telefoninumber ja sellel helistades vastas mulle inimene, kes ennast ei tutvustanud, kuid mainis, et Mustvee kiirabi on üks murelaps. Ta teatas ka, et käib 31. detsembril Mustvees olukorraga tutvumas ja pärast seda helistab mulle ning vastab ka kirjalikult. Ma andsin talle seejuures nii oma telefoninumbri kui ka aadressi.
Vastust aga ei tulnud ja järelepärimisele jaanuaris vastati mulle, et minu abikaasa haigust ei ole võimalik nii kergesti diagnoosida ja mulle ei saadud vastata, sest polnud aadressi(?).
Minu abikaasat ei ole kahjuks võimalik enam päästa, ta on siiani kontaktivõimetu.
Kirjutan ajalehele sellepärast, et minu teada on ka varem maainimestel kiirabiga probleeme ette tulnud. Ja praegune kiirabi toimimise süsteem on rohkem linnakeskne. Maainimest see aga ei aita.
Madis Torma vallast
Kirja autori täisnimi on toimetusele teada.
