Kas lähete Kanadasse päriseks või on plaanis Eestisse tagasi tulla?
Välis-eestlaseks hakata pole ma mõelnud. Küll aga oli ettepanek seal tööle asuda niisugune, millest oli raske keelduda. Arvan, et mul endalgi on vaja mõneti aeg maha võtta ja teistsuguses ringkonnas senine elu uuesti läbi mõelda, et kasvada. Leping on tähtajaline ja jaanipäevaks olen ilmselt juba Eestis tagasi. Mõnes mõttes kujutab see ka eesti asja ajamist.
Aga siis ei peaks Te Põltsamaa koguduse teenimisest sugugi loobuma, sest pärast jaanipäeva on ju võimalik uuesti siia tagasi tulla?
Olen siit juba ära käinud. Arvan, et minust poleks aus niimoodi edasi-tagasi pendeldada ja kogudust “väntsutada”. Põltsamaa kogudus vajab stabiilset õpetajat. Kui viimase viie aasta välismaal olemised kokku arvestada, siis tuleb kaks aastat kindlasti ära. Kanadas, ehkki mitte läänerannikul, olen viibinud tänaseks juba viiel korral.
Mida Teie jaoks tähendavad Põltsamaal möödunud aastad?
See on olnud kirju, õpetlik ja hea aeg ühtekokku, kui lühidalt välja öelda. Nii suure koguduse õpetajana töötades ongi kogu elu kirikuga seotud. Põltsamaa kirik on kõikide võimaluste koht tegutseda koos koguduse töötegijate ja juhatusega. 1. augustil 1997. aastal, kui oma seitsme asjaga Põltsamaale maandusin, oli see minu jaoks võrdlemisi tundmatu koht. Nüüd on Põltsamaa mulle täiesti omaks saanud. Siin olen kogeda saanud koguduse sooja vastuvõttu ja töös kaasaaitamist. Ei ole ju nii, et õpetaja veab vankrit, vaid seda teeb hoopis kogudus. Õpetajal on privileeg saada see au ja hiilgus endale. Õpetaja on ju tegelikult peegel. Kui inimesi selja taga ei ole, siis ta siis ta seda tööd ei tee ja pole ka kindlusetunnet.
Alustasite mitmekesi, kuid viimastel aastatel teenisite kogudust õpetajana üksi?
Kui Joel Luhamets Põltsamaalt pärast kuut aastat siin teenimist ära läks, tegi ta mulle ettepaneku siia tulla. Rein Schihalejev, keda juba ülikooli ajast tundsin ja kes minust aasta varem ülikooli lõpetas, oli siin juba ees. Alguses olime koos Reinuga, mõlemad noored ja rohelised, pärast tuli mul aga iseseisvuda.
Esimestel aastatel oli ju veel abis ka kadunud Herbert Kuurme?
Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus selle harukordse isiksusega koos olla. Minu teenistuse alguseaastatel pidas ta veel jutlusi, ristis lapsi ja mattis surnuid. Kui inimene on nii küps nagu tema, polegi omavahel eriti palju rääkida, tajud eluväärtusi juba tema olemuse kaudu. Võibki ehk öelda, et nüüd, kui vanameister aprillikuus igavikuteele läks, on vahest meilgi, tema kannupoistel, aeg oma teed minna.
Põltsamaa kogudus kuulub teatavasti Eesti suuremate hulka. Missuguseid kogemusi edaspidiseks eluks on siin töötamisest kaasa võtta?
Siin on olnud ideaalne võimalus näha ja kogeda kirikuelu kõiki külgi, tunda koguduse ja kiriku harmoonilist kooslust, koostööd omavalitsuste ja erasektoriga ning ääretult mõistvat suhtumist. Meeletult palju on firmad ja omavalitsused meid aidanud. Võib kindlalt öelda, et Põltsamaa kogudust on Eestis teistele eeskujuks seatud nii muusika, kultuuri, muinsuskaitse seisukohalt kui ka erinevat liiki koostöö poolest. Isiklikult olen alati väärtustanud kõige enam ikka seda vaimset pärandit, seda, mis välja ei paista, aga mis on olemas ja määrab palju. 2004. aastal võisime tähistada oma koguduse 770. juubelit. On dokumente, mis näitavad, et see ajalugu on veel palju pikem. Siin paigas on aukartust äratavad traditsioonid, sügavad traditsioonid ja seda on ütlemata kosutav teada. Ega asjata öelda, et nagu on olemas Jõgevamaa, Viljandimaa on olemas Põltsamaa kui omaette maa, heas mõttes muidugi.
Kiriku ja koguduse elu ei seisne ju ainult pühapäevastes jumalateenistustes. Mis veel Põltsamaa koguduse töös iseloomulikku on olnud?
Hästi palju on viimasel ajal investeeritud. Kui kõik kokku võtta, siis rohkem kui nelja miljoni krooni eest. Põrandate vahetus, elektrisüsteemide uuendamine, uus katus ? need on olnud suured ja kulukad tööd. Jäänud on peamiselt sisetööd, suuremad ja vajalikumad on tehtud. Ilma sõpruskoguduste ja omavalitsuste abita poleks seda kindlasti teha suudetud. Herbert Kuurme ja ta abikaasa Asta kõrval on paljudel aastatel olnud ka kauaaegne koguduse nõukogu esimees Vello Kaselo see, tänu kellele kirikuasjad on edenenud.
Maakogudustest on Põltsamaa kogudus kindlasti üks Eesti, julgen arvata, et piirkond haarab ilmselt poole Jõgevamaast, kui Siimustist alates Põltsamaa poole mõõta. Seepärast on õige palju aastaid peetud külatunde Umbusis, Eskus, Aidus ja Kamaris, et jõuda nende maainimeste juurde, kes alati kirikusse ei pääse. Seda traditsiooni olen ka mina püüdnud jätkata.
Aasta 2005 läks aga Põltsamaa kogudusel eriliselt muusika tähe all, kui silmas pidada juba Põltsamaa oreli 105. aastapäeva tähistamisi, siin korraldatud Hugo Lepnurme päevi, paljusid kontserte jne. Pärast oreli remonti on olnud kontsertidel eriline osa ja see on toonud kaasa ka rohkesti suhtlemisvõimalusi.
Olete kaasa teeninud paljude maade kirikutes. Missuguseid kogemusi see on andnud?
Olen püsimatu ja rahutu hingega inimene. Maailma on olnud tänu kirikutööle võimalus tõepoolest näha Liibanonist Kanadani. Kaasa on saanud teenida Lätis, Soomes, Rootsis, Saksamaal ja mujalgi. Mistahes paigas on inimene oma põhiolemuselt ikka samasugune, ihkab sisimas tasakaalu ja troosti.
Mind sunnib mujale minema peamiselt see, et tahan näha inimest erinevate nurkade alt erinevates paikades ja selle läbi iseennastki rohkem mõista. Et teada saada, mis inimest üles ehitab, koos hoiab, taasloob, inimesest inimese teeb. Kui vana mees suudab oma elupagasist leida pidepunkte, kuidas püsima jääda, et mitte kalgistuda ja kivistuda, siis minul, noorel mehel, seda kogemust ju pole. Sellepärast tahangi jälle minna, et tagasi tulles asju paremini näha ja mõista.
VAIKE KÄOSAAR
