Advendiajal on kirikuõpetaja Tuhkru kutsutud ja oodatud koolidesse ning paljudesse paikadesse. Mitmed koolid tulevad ise kirikusse. Nii on juba aastaid olnud ja õpetajal on selle üle hea meel.
Tartu pärnakas
Igapäevast kirikuõpetajatööd on õpetaja Tuhkru jõudnud tänaseks teha üle kaheksa aasta, kui mitte arvestada ülikooli ajal praktikal olemist Tallinnas ja Viljandis.
Et üles kasvanud on ta Pärnus, kus vanemad praegugi elavad, ülikoolis käinud aga Tartus, kuhu pärast lõpetamist uuesti tagasi läks, loeb Arho Tuhkru ennast päritolult Tartu pärnakaks.
Keskkooliaastad jäid laulva revolutsiooni aega. See aitas üksjagu kujundada arusaamu ja ilmselt määras ära mõndagi. Mart Laar oma muinsuskaitse ajalooga, sügav huvi arheoloogia vastu, mis jäänud tänase päevani, hiljem on aidanud Linnart Mäll süvendada vajadust uurida erinevaid kultuure. Kirikuõpetaja ameti valimisel ei olnud küll peretraditsioone, küll aga on tal hea meel tunnistada, et on võinud kasvada soojas ja sõbralikus kodus.
Kui välja arvata mõnda aega pärast ülikooli teenimine Haapsalu koguduses ja õige pisut mujalgi, siis on Arho Tuhkru olulisema aja olnud ikkagi Põltsamaa kirikuõpetaja. Alates 1997. aastast, mil ta Joel Luhametsa kutse peale sinna alguses abiõpetajaks tuli.
Hiljem tuli Luhametsal üle võtta Tartumaa praosti kohustused ning seejärel jäigi Põltsamaa koguduse teenimine õpetaja Tuhkru hooleks, kellel erinevatel aegadel on abiks olnud Ants Tooming ja Kalle Kadakas. Praegu on ta siinses koguduses siiski üksi. Igapäevatöös on toeks diakonid ja koguduse juhatus.
Eesti suurimaid kogudusi
Eesti kokku 167 EELK koguduse seas on Põltsamaa suuruselt kolmandal-neljandal kohal. Kui ka suures linnas on kogudus rohkemaarvulisem, võib selle töö spetsiifika siinsest kogudusest võrreldamatult erinev olla. Näiteks ulatub Põltsamaa koguduse piirkond ühtpidi Siimusti külje alt Võisiku ja Kamarini, teisalt Kursi piirideni välja.
Pühapäevakoolid tegutsevad lisaks Põltsamaale Umbusis, Kamaris ja Aidus. Külatunnid piirkonnas ja teenistused hooldekodus on samuti regulaarseks saanud.
Põltsamaa kogudus võis hiljaaegu tähistada oma 770. aastapäeva. “Ilus haakida ennast traditsioonidega, mis on meist pikemad. Põltsamaa on eriline kant ja see teadmine võtab erilise mõõtme, kui siin elad. Kogudus on seondunud läbi aegade.
Ja see imeline mees, õpetaja Herbert Kuurme, elava sideme alleshoidja, kelle hinge ja hõngu on siin hea tunda,” räägib tänane kirikuõpetaja. Ta leiab, et kogudus on tedagi kasvatanud. “Eks noort kaske ole ju parem painutada,” arvab ta ise ning on seda “painutamist” päris heal meelel toimetada lasknud, püüdes saavutada dialoogi võimalikult kõiges.
“Mind on siin väga soojalt vastu võetud, lastud sulanduda kultuuriellu, koolide, muuseumi jt tegemistesse,” ütleb Arho Tuhkru ning tunnistab ühtlasi, et väga palju on ta abi ja tuge saanud ka vanematelt ametivendadelt.
“Kui sa sellesse töösse ihu ja hinge paned, endast võimalikult palju annad, siis see seobki paigaga kõige enam,” arutleb Põltsamaa kirikuõpetaja ja nii polegi mõtet temalt pärida, miks siinne paik teda kinnistanud on. Oli ju Põltsamaa ikkagi tema jaoks siia tulles täiesti võõras kant.
Nähtav ja nähtamatu töö
Arho Tuhkru sõnul ei seisne kirikuõpetaja töö kaugeltki vaid selles, mis kõigile nähtav, et “pead särava silmaga pühapäeviti kirikus oma teenistust ja sellestki veel pool aega põlvili” ning peale selle vahel ristid, laulatad ja matad.
Suure osa ajast ja energiast nõuab just administratiivne töö, koostöö tegemine omavalitsuste ja teiste institutsioonidega, kokkulepete sõlmimine, läbirääkimiste pidamine jne.
Et Põltsamaa kogudusel on õnn olla sõprussidemetes ka välismaiste kogudustega nagu Soomest Järvenpää, Kangasala ja Ilomatsi, tuleb selle sõpruse hoidmiseks ka ise midagi vastu pakkuda. Sidemed on mitmekülgsed, kõige enam aga siiski läbi muusika. Vastastikused külaskäigud ja kooride vahetused on olnud üsna tihedad.
“On ju ikka nii, et mis silmist, see südamest. Kui sa teisest hoolid, lähed külla ja kutsud omakorda vastukülaskäigule,” leiab õpetaja.
Ajast aega on üks kiriku töövaldkondi olnud inimeselt inimesele. Inimene ja tema hingemured jäävad, teisenevad vahel vaid aegade ja olude tõttu. Töötus, vaesus ja elu nõiaringid eriti maapiirkondades süvendavad tänapäeval inimestes depressiivsust ja lootusetust. Inimestel on raske ennast tasakaalus hoida.
Nii tuleb ka kirikuõpetajal aidata inimesi, et nad suudaksid leida enda hinges need pidepunktid, mis aitaksid elada. Õpetaja on järjest enam veendumusele jõudnud selleski, et mida rohkem on inimesel aastaid, seda sügavamalt oskab ta elu tunnetada. Sellest vahest viis aastat tagasi, kui ta ise veel suhteliselt noor ja uus kirikuõpetaja oli, poleks osanudki nii teravalt aru saada. See on üks arusaamistest, mis just tänu oma koguduse rahvale kinnitust saanud.
“Noorena sa lihtsalt tormad siia-sinna. Mõtlemine ja asjade hindamine tulevad vanemas eas. Käid needsamad rajad mõttes läbi ja näed neid hoopis teises valguses,” arutleb õpetaja.
Mitu mõõdet ja tähendust
Igapäevane kirikutöö paneb tahes-tahtmata mõtlema kiriku osa ja tähenduse üle mitte üksi inimese elus, vaid ka aja- ja kultuuriloos. Kui süvenema hakata, võib üles lugeda erinevatel ajastutel ärksameelseid pastoreid, kes kutsunud üles hoidma ja arendama eesti keelt, ärgitanud ümbruskonnas alustama ühistegevust, algatanud kultuuritraditsioone.
Kõnelemata sellest, et just kirikud on olnud ammuste traditsioonide hoidjad, arhiivide säilitajad jne. Peale selle on ju Eestimaal just mõisad ja kirikuhooned need suurimad, omapärasemad ja vanimad varandused. See nähtav ja tajutav, mis nende seinte vahel on ja mis edasi kantud, tundub suurena ja aukartust äratavana eriti siis, kui mõtled, et samas paigas on elatud sadu aastaid tagasi.
Otsides dialoogi tänases päevas, on hea teada, et hingelistes vajadustes on inimene ikka sarnane nendega, keda ammu enam samas paigas siin ilmas pole, tunneb kaotust ja leina, tajub rõõme ja õnnehetki ning elu jätkamist. Samas on iga hetk, milles inimene elab, ainukordne ning on asju, mis üle meie, pikas ruumimälus igavikulised. Need on argiaskeldustest üle ja olulisemad.
Seepärast püüab ka kirikuõpetaja juhatada inimesi nende asjade juurde, eriti advendiajal ja jõuluootel, et leida endas jõudu andeks anda, hingelt parem ja puhtam olla.
Et kõike seda head teistesse sisendada, peab olema selleks ka ise valmis. Aga et anda, tuleb ennast suuta laadida ja mõnikord aeg maha võtta. Põltsamaa noor kirikuõpetaja tunnistab, et vajab selleks üsna palju – sõpruskonna abi ja aeg-ajalt lahti raputamist.
Sõpruskonna, kes tunneb Arhot ühtlasi ka särava ja vaimuka vestluskaaslasena, moodustavad ühiste huvidega inimesed, kes nagu temagi huvituvad erinevate rahvaste kultuuridest, reisimisest, ajaloost, arheoloogiast jne.
Keskkonna vahetamine, lugemine, uurimine, matkamine, sporditegemine on samuti asjad, mis aitavad kirikuõpetaja tööks uut jõudu koguda, kõnelemata sellest, kui saab tegelda oma kahe tütretirtsuga, kes Tallinnas koolis käivad.
VAIKE KÄOSAAR
