Jälle on päevakorda kerkinud ühinemiskampaania ? ikka suurem, võimsam, uhkem… Omal ajal oli kolhoosidega nii, et kui mõni välja suri, siis liideti ta jõukamaga kokku, et hinges hoida. Kas nüüd on jälle käes ajad, kus otsime abi liitmistest?
Tahetakse liita maakondi, valdasid, koole, ostetakse kokku metsi ja maid. Eesti on nii väike riik oma loodusliku ja kultuurilise eripäraga, mida tuleb hoida just sealsetes paikades, kus need asuvad. Meil pole tarvis jälgida suurriikide ettekirjutusi. Alati peame kellegi taktikepi all elama, kuhu jääb siis demokraatia?
Kas peamegi kogu aeg lootma Euroopa Liidu fondidele, milleta me enam kuidagi läbi ei saa? Näiteks poolakad on juba eurofondides pettunud.
Liidame siis pealegi edasi, aga väikestest maakoolidest on küll tuliselt kahju, kui nende uksed kinni pannakse. Need vanade traditsioonidega kohad on olnud ümbruskonna tõeliseks kultuuri- ja hariduskeskuseks. Alati on olnud maarahvas see, kes maal elu edendanud ja edasi viinud. Nii kahju oli vaadata Voore kooli õpilase tehtud toredat filmi “Minu koolitee”. Laps oli oma koolitee jalgsi läbi käinud, näidates oma kodukoha ilusat loodust, teeäärseid kollaseid majakesi, mille väravas kutsa haukumas. Samuti kommentaarid oma küla kohta.
Edaspidi jääb see koolitee paljudel lastel käimata, sest nad peavad täiskiilutud koolibussides kaugele mammutkooli logistama, hiljem aga linnast töökohta otsima. Ja nii need külakesed tühjenevad, koolimajad lagunevad. Hiljem otsime minevikust õiglast tõde ja fakte ning tihti valdab meid kahjutunne, et nii palju kaob, jätmata jälgi ja mälestusi.
JUTA RUUS
