Pala valla sotsiaalspetsialist Eve Vadi kirjutas 14. juuni Vooremaas, et ülekeevate emotsioonidega ja tarbetute teemaarendustega probleeme lahendada ei saa. Täiesti nõus.
Minu kirjutises ei olnud kummagagi tegemist, jääb arusaamatuks, kus ta niisuguseid nähte kohtas? Minu kirjutises olid vaid küsimused ja kindel veendumus, et keegi teine ei tohi teise inimese aja üle otsustada, kas tal on seda palju või vähe. Veendumus ei ole emotsioon, ma defineeriksin seda kui meie kasvatusest ja õpetusest tulenevat sisemist tarkust.
Ainus asjakohane mõte pr. Vadi kirjas on lause, et ta vastas inimesele kohatult. Kena, et seda tõdeti, aga säärasel juhul võiks järgneda ka vabandus.
Külastasin uuesti jutuks olevat Piibumäe elanikku T-d., et arutada avaldatud kirja. Pr. Vadi tõi nagu ettekäändeks, et T-l puuduvat vajalik tõend, mis võinuks juba 2 aastat tagasi olemas olla. Samas ei olnud see tõend toetuse maksmise juures praegu küll oluline ja seda tõendit võib hankida veel 10 aasta jooksul, nii oli notar öelnud T. elukaaslasele.
Mida mõelda väite all, et kui oled töötu, siis on inimesel rohkem võimalik aega varuda? Kirjutasin, et Piibumäelt pole võimalik päeva jooksul Palale sõita, vähemalt mitte nii, et mõlemad otsad bussiga sõita saaks. Kas “aja varumine” tähendabki seda, et üks teekond tuleks jalgsi käia? Lümati, kuhu spetsialist reedeti käib, on Piibumäelt samuti kaugel, 6 kilomeetrit.
On juhtunud rohkem kui üks kord, et T. sõitis rattaga Lümatisse kohale, aga uks oli kinni, sest ametnik oli koolitusel. Kui aga Palale sõita, siis säärasel juhul asendab koolitusel olijat mõni teine sotsiaaltöötaja. Nii et Palale minna on kindlam.
Keegi ei nõua ametnikult familiaarsust, sest see minu arvates ei ole üldse hea suhtlemise viis. Niisugust küsimust, kas suhelda familiaarsemalt või ametlikumalt, ei saa üldse tekkida. Piisab, kui ametnik on lahke, abivalmis ja kompetentne. Ametnik täidab ju ametiülesandeid, ametlik on ta ju niikuinii. Aga see ei välista viisakust, seda olla on ju lausa kohustus. Aga see ei ole niisugune kohustus, mida on raske täita. Kena käitumine on ju meile sisse juurdunud arenemise käigus ja see tuleb kasuks iga elukutse puhul. Kui mõni tööpost nõuab üksinda töötamist, siis on seal lihtsalt sellest vähem lugu…. Üksnes iseenda vastu võid ju ebaviisakas olla, kui see kellelegi lõbu peaks pakkuma?
Aga emotsioonid ei ole kunagi asjatud, need tekivad ju vastusena keskkonnaga suheldes. Kui emotsioonid on adekvaatsed, siis annavad need tunnistust, et oleme normaalsed; siis suudame parimal moel kohaneda. Asjatud on vaid niisugused negatiivsed emotsioonid, mis on mõtlematult kellelegi tekitatud, mida saanuks ära hoida.
EHA NÕMM
