Diskuteerin hea meelega hariduselu teemadel. Kui võtta aluseks 17. veebruari Vooremaas avaldatud artikkel “Avameelselt haridusest”, siis siin on tõesti, mille üle arutleda. Tunnistan kohe ausalt, et ei ole veel ise ka põhjalikult selgeks saanud, mida kujutavad endast haridusosakud.
Vaevalt meie riigiisad jälle teavad kolkakoolide probleeme, kindlasti on muidugi ka erandeid. Õppekavade raskus on regiooniti ikka suuresti erinev. Võib ju vaielda, kas mingi pealinna nooblim kool annab parema alghariduse kui kolkakool. Kui linnas on klassides kohati kuni 40 last, kas suudab õpetaja tegelda ka sellises kollektiivis iga üksiku õpilasega. Kahtlen selles sügavalt. Nüüd kerkibki esile väikekooli pluss, kuna laps kui isiksus on pedagoogiga otsesuhtluses iga päev.
Paraku ei suuda ma mõista kuidagimoodi seda, kui räägitakse koolide sulgemisest. Oleme ju korra selle tee läbi käinud. Mis oli tulemus, ei pea isegi palju pingutama, et meelde tuleks.
Sinna see külaelu hääbubki või kuidas?
Rääkides inimeste ja riigi valmisolekust kiireteks muutusteks, tuleb tõdeda, et meil on ju ka eelnevalt proovitud, kas on üldse võimalik saavutada midagi nii suurt ja pöördelist, mida pidurdati eelnevalt pea pool sajandit? Niivõrd lühikese ajaga midagi suurt tahtes tuleb tahes-tahtmata kedagi-midagi ohverdada. Praegu on selleks ju lapsed!
Puudusteks pole muidugi süsteemide puudulikkus, vaid konkreetselt süsteemi puudumine. Kui on loodud ahelad, mis tegelikkuses omavahel kuidagi kokku ei sobitu, siis ei saagi ju paraku mingist süsteemist rääkida. Ma pole küll pessimist, aga meie riik on süsteemitu. Tullakse üksteise võidu igasuguste vaimusünnitistega lagedale, et kasvõi hetkekski üldsuse tähelepanu saavutada. Senini on see muidugi toiminud, kuna suurem osa rahvast on lihtsalt apaatne. Teise mure on võõras mure, mis ei puutu ju minusse. Tihtilugu on see tänapäeval saanud ka indiviidi sisemaailmaks ja toimib ka paljude endi elustiilis. Kahju.
See ei ole ju mingi maraton ega näitaja kui mitu korda suudame konkreetseid otsuseid ja muutusi Euroopast või kellest tahes kiiremini rakendada. Tekib tunne, et silmad kinni ja ummisjalu pea ees edasi.
Ei vaidle vastu, et eeskujusid on vaja, kuid miks on vaja teiste kõrvalekalded ja apsud ka meil omal nahal läbi käia?
Kui riik suudaks lõputute juttude ja lubaduste krooniks ka midagi konkreetset ära teha, mitte ainult illusioone luua, hakkaks asi muutuma ja elu tuleks maapiirkondadesse tagasi.
Targem ja tugevam tööjõud läheb siit lihtsalt ära. Suuremalt jaolt kipuvad need olema ikka noored.
Miks öeldakse, et riik ei peakski hea seisma uute töökohtade tekke eest. Peaks ikka küll. Kui on rahvas vaene, siis on vaene ka riik. Vaatamata isegi kopsakale välisabile.
Terve riik on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. See polekski mõeldav, sestap tuleks proovida mõistlikkuse piiridesse ära mahtuda.
Nelja lapse ema E. K.
Kirja autor on toimetusele teada
