Viimasel ajal on moodi läinud välja selgitada Aasta inimesi – Aasta isa, Aasta õpetajat, Aasta ema, Aasta raamatukogutöötajat jne. Nüüd siis ka Jõgevamaa Aasta küla ja Aasta sädeinimene. Tööd kui palju, mänguruumi jätkub.
Minu arvates on iga inimene omaette väärtus ja kordumatu. Inimese kogu elu on õppimine ja areng. Leida tänapäeva külast nn Sädeinimest on küll raske.
Otsustava lõpu külaelule tegi pool sajandit kestnud kolhoosikord. Külad on jäänud tühjaks, näppudel võib üles lugeda, mitu “suitsu” on veel külla jäänud. Noortel ei ole külas enam tööd. Mõni otsib tööd juba rohkem kui kolm aastat ja on käega löönud. Lohutust leitakse siis “Sarviku” pudelist.
Kuidas sisendada koduküla tunnet, kui ei ole kodugi alles? Kadunud on sugupõlvede järjepidevus, puudub ühtne külakogukond, noored lähevad linnadesse ja välismaale tööle.
Raske on leida külast otsitavat Sädeinimest, kes ärataks ellu külaelu vanad traditsioonid. Loomulikul teel.
JUTA RUUS
