Lugesin pensionär Õie kirja ja mind pani imestama, kuidas ta nii rikas on.
Minu kui kümne lapselapse vanaema arvamus elust on küll teistsugune. Rikkus on iga ema ja vanaema lapsed-lapselapsed. Kes seda iivet tõstab, kui mitte meie ise, kuid neid vanaemasid on vähe praegu, kes võivad olla uhked kümne ja enama lapselapse üle.
Kõik lapsed tuleb koolitada. Seda teevad nende emad-isad, mitte enam meiesugused vanad pensionärid, kes on olnud 15 ja enam aastat pensionil. See pensioniraasuke kulub meil omal ära. Kui näiteks mõlemad abikaasad on raske ja sügava puudega, peab sügava puudega pereliige viibima hooldekodus, sest raske puudega pereliige ei ole võimeline teda hooldama. Aga hooldustasu tuleb tal oma pensionist maksta. Saab 3000 krooni, sealt 2000 läheb ära abikaasa hooldusele. Ela tuhande krooniga, aga tarvis rohud osta, elekter, korter, telefon maksta. Palju jääb siis söögi peale. Kas jääb siis veel lastelastele kommiraha anda? Lapselapsed ikka hoolitsevad vanade eest. Ja kui palju on väiksepalgalisi perekondi, kes peavad abi paluma toimetulekuks. Mõni ime, kui vaene läheb rikkuri tagant virutama. Neid on küllalt, kes saavad üle 15-20 tuhande palka. Elu on karm, kuid elada tuleb.
Kümne lapselapse vanaema, raske puudega inimene.
Toimetusele on kirja autori nimi teada.
