Hilissuvi ja sügis on saagi salve kogumise aeg. Kombainid koguvad juba hoogsalt vilja, kuivatid täituvad ja uudseleib jõuab lauale.
Leivata ei oska me elu ette kujutadagi. Leib jääb peamiseks toiduaineks, mida vajame.
Mäletan, kui köögis pliidi juures seisis kolmel kõrgel jalal puust leivalõime, kaas peal, kirju tekk ja pihtkasukas üle laotatud, et oleks soojem ja tainas paremini hapneks.
Kui tainas oli hapu, tõi ema külimitutäie jahu ja hakkas tainast sõtkuma. Ütles, et nii kaua tuleb tainast sõtkuda, kui see enam käte külge ei hakka.
Vahepeal käis isa sarast puuhalge toomas ja pani tule ahju. Ema hooleks oli veel jälgida ning otsustada, millal leivad ahju panna. Minulgi oli selle tähtsa toimingu juures oma ülesanne – pidin peenralt kapsalehti tooma.
Ema kastis käed vette ja tõstis lõimest tainamüraka kapsalehele, silu sellest ilusad pätsid ja tegi kahvliga triibud ka peale. Peagi olid pätsid pingil reas. Ema riisus lõimest veel peotäie tainast ja tegi sellest väikese kaapekaku.
Siis võttis ta roobiga söed ahjust välja ning pühkis vihaga ahju põranda puhtaks. Seejärel asetas leivapätsid kordamööda puulabidale ning pani need ahju.
Pooleteise tunni pärast avas ema ahju ukse ning tuba oli kohe magusat värske leiva lõhna täis. Leivapätsid olid krõbedad ning pruunid. Neid vaadates läks suu kohe vesiseks. Mul on veel praegugi meeles ema küpsetatud leiva isepärane isuäratav lõhn.
Nõukogude ajal oli leib odav, tavaline päts maksis 14 kopikat. Ja ometi pole õige hinnata leiva väärtust rahas. Leiba on vaja hoida nõnda, nagu hoidsid teda meie esivanemad. Et Eesti NSV ajal oli leib odav, siis suhtuti temasse pillavalt. Leiba söödeti sigadele ja kodulindudele.
Nägin, kuidas poisipõnn virutas leivaviilu põrandale. Ema naeratas, võttis uue viilu ja ulatas selle pojale. See naine ei austanud põllumehe vaeva ega austanud leiba ja ei õpetanud seda ka oma pojale.
Tartu linnas kõndides märkasin kord kahekorruselise maja akende all lebamas poolikut leivapätsi, ilmselt oli see aknast visatud. Inimesed käisid rahulikult mööda, keegi ei tõstnud leiba üles. Kas oleme tõesti unustanud, kui paljude inimeste tööd nõuab leiva teekond meie lauale?
Eesti Vabariigi ajal on leib küllalt kallis, tavaline leivapäts maksab 8-9 krooni. Mõnigi nüüdisaja laps on tundnud leivast puudust. Töötud elavad vaesuse ja nälja piiril.
Paljud eakad inimesed, kes olid koonduslaagrites või elasid üle Leningradi blokaadi, mäletavad, mida tähendas nälg. Kui leivanorm oli päevas vaid 125 grammi.
Leib on meie põhitoit, seda sööme täna, homme ja tahame ka ülehomme süüa. Meil pole õigust leivasse pillavalt suhtuda.
Eriline tunne, mis tuli mulle juba lapsepõlves kollaseid viljapõlde vaadates, on jäänud tänaseni. Selles on omajagu ilu, rõõmu ja muret. Põld aga elab oma elu. Ja siis tuleb viljalõikuse aeg. Mis ongi juba käes.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Vaiatu küla
