KIRI: “Kirja autori õige nimi on toimetusele teada”

Sellist märkust võib kohata peaaegu iga Vooremaas avaldatud kirja all, mille vähegi kriitilist maiku man.

Kirja autoril on muidugi õigus varjunime kasutada ja toimetus aktsepteerib seda, aga vahel võib mõni asi kurioosseks minna.

Kirjutama ajendas mind 6. mai Vooremaas avaldatud tundmatu linnakodaniku kiri “Käed ja saed eemale”. Igati asjalik ja õige lugu. Autor kirjutab: “Kutsun kõiki Jõgeva linna rohelise mõtteviisiga elanikke appi hoidma meie puid ja veel alles olevaid parke.” Aga kes siis kutsub?

Paistab, et Eestimaad on vallanud puude hävitamise maania. Seda on viimasel ajal tehtud Pärnus ja Paides ja kahju, et Jõgeva ei taha maha jääda. Kesklinnas Suure tänava ääres võeti maha elujõulised pärnad. Oht ähvardas ka vahtraid kultuurikeskuse juures, kuid kuuldavasti on nende mahasaagimisest siiski loobutud. Hoopis jõletu on aga plaan minna Suure tänava ääres haljasalal kasvavate pärnade kallale. Mäletan, kui neid istutati, olin selles ka ise osaline. Istutajate hulgas oli mitmeid välisriikide saadikuid, kes tolleaegse linnapea Ants Paju kutsel Jõgeva linna päevadest osa võtsid. Puud läksid hästi kasvama. Nüüd olevat aga vaja silmsidet kultuurikeskuse ja maavalitsuse vahel ning pärnad kavatsetakse teise kohta ümber istutada. Maavalitsuse hoone ja kultuurikeskus on suured majad ja paistavad niigi kõigile silma. Milleks minna noorte puude kallale!

Teine tõsine probleem tundmatu linnakodaniku kirjas on istutatud puude hooldamine. Enamasti on istutatud puud nõrgad vitsakesed, mis kas kohe maha murtakse või ise känguvad, sest pärast istutamist ei tunne keegi nende vastu huvi. Puuke vajab aga hoolt ja armastust nagu inimlaps.

Kui kaheksateist aastat tagasi pensionile jäin, istutasin maja kõrvale toominga, pihlaka ja vahtra. Järgmisel kevadel avastasin, et pihlakas on pooleks murtud, õnneks mitte täielikult. Sidusin puukese uuesti riideribaga kokku ja haav kasvaski kinni. Nüüd vaatab kunagine vitsake mulle juba minu teisel korrusel asuva korteri aknast sisse, kevadel õisi ja sügisel punaseid marju täis! Ka toomingas ja vaher on elus. Muruniitjate kõrval võiks olla ka selline ametimees, kes puudel ja põõsastel silma peal hoiaks.

HERBERT SÖÖDE

blog comments powered by Disqus