Loen ajalehti ja ajakirju üsna hoolega. Olen küll nn mittetöötav pensionär, kuid et elan poja perega koos, on mulle kõik kättesaadav, mis noorem rahvas ostab või tellib. Kõike ma muidugi ei loe, ikka valikuliselt. Aga hiljuti jäi mulle silma Maarius Suviste artikkel SLÕhtulehes, see oli 2. veebruaril, pealkiri oli ?Kollektiivne ajukasvaja?.
Ma arvasin seni, et olen elus kõik ära näinud, igat sorti inimesed ka, aga see tõug, kellest selles artiklis juttu, oli seni tundmata. Ma olen küll üle seitsmekümne, aga ?lubjakaks? ennast ei pea ? isegi arvutit ei pelga ja vahetan aeg-ajalt kaugel elava tütretütrega e-kirjugi. Lehti ma arvutist ei loe. Ei võta ju arvutit tugitooli või diivaninurka, vahel veel kohvitass või patune võileibki seltsiks. Seepärast ei teadnud siiani ka midagi internetikommentaaridest.
Palusin siis ühel õhtul pojatütart, et ta mulle näitaks, kuidas arvutist need kurjad kirjatööd üles leida. Vaatasin kohe mitme ajalehe omi. Veetsin mitu vastikut tundi. Naiivselt arvasin, et maakonnalehtede lugejad-kommenteerijad on ehk normaalsed. Kaugel sellest! Panin ka tähele, et väiksemate lehtede artiklikommentaarid olid kahtlaselt sarnased. Kas neid kirjutavadki ühed ja samad “kirjatargad”? Oh jumal.
Ma ei oska tõesti muud öelda, aga nüüd saan paraku täielikult aru Maarius Suviste artiklist ja olen nõus sellele kahe käega alla kirjutama.
No mis rahvas see on, mis inimesed? Mingi õel ja mõttetu ilkumine, kord lehetegijate, kord artiklis kõne all olnud inimeste aadressil. Mõnel puhul jõuti välja nn poliitikani, mõnikord läksid ?tarkpead? ise omavahel naginasse ja asusid üksteist poriga loopima. Mõnel puhul aimus ?kommentaatori? isiklikku arveteklaarimisehimu artikli autoriga.
Mõnel trükivigade arvustajal endal oli neid igas lauses mitu, ju see tuli suurest hasardist võimalikult kiiresti salvata. See kõik oli tõeliselt nüri. Mul oli veel terve järgmine päev tunne, et olen kogemata millegi haisva ja kleepuva sisse astunud, mis enam küljest maha ei tule.
Palju selliseid inimesi meil on? Või kirjutab üks ja sama õnnetu käputäis kõikidesse lehtedesse ja täidabki nii oma päevad?
Ja peamine: mis on põhjus? Kas kõigil neil, kes ennast nii välja elavad, on elus väga halvasti läinud, on nad ühiskonnas kuskilt kõrgemalt positsioonilt välja tõrjutud? Äkki on tegemist ratastooli-inimestega? Kui, siis on käed ju terved, et midagi kasulikku ja teistele rõõmutoovat teha, kasvõi käsitööd? Seda ma siiski ei usu, sest mul on kogemusi, et just liikumispuudega inimesed on enamasti need kõige tragimad ja elurõõmsamad, kellest tasuks virisevatel tervetelgi eeskuju võtta.
Materiaalses viletsuses ei tohiks need “tarkpead” kah vaevelda, juba näiteks arvutigi maksab üsna palju. Milles siis küll asi?
Kõnealuse artikli autor Maarius Suviste nimetab sellist mürgipritsimistõbe kollektiivseks ajukasvajaks ja soovitab teiste arvustajatel parem oma eluga tegelda, oma lähedastega suhelda, enda ümber midagi ilusat leida. Kuldsed sõnad, aga kas järgitavad, kui inimene juba ennast mõttetule õelutsemisele nii jäägitult pühendanud on?
Kui teismeline olin, ütles ema mulle kord, et naiste elutarkus peab lolli ja kurja meest targast ja kurjast ohtlikumaks. Küllap see nii ongi, aga ma ei ole siiani aru saanud, kas sandima iseloomuga on rumalavõitu inimesed, kes ihaldavad targad näida, või tõepoolest targad ja haritud, kelle ainus mure on, et teised neid äkki nii targaks ei pea. Sõnu haridus ja haritus oleks siinkohal küll patt üldse kasutada, sest kui inimesel südameharidust pole, on kooliskäimine üsna mõttetu ajaraisk olnud.
Jälle mu ema sõnad, kes omal ajal Peterburis guvernandina töötas, et kõrghariduse omandamiseks raha teenida. Aga sellise tigeda, labase ja mõttetut sõnavahu tootjaid võib ehk võrrelda selle kontingendiga, kes meil parkides pinke lõhuvad ja bussiootepaviljone lagastavad. Kurb kuidagi. Ja kurb on seegi, et ma oma kirja alla täit nime panna ei tihka.
Mul endal on üsna ükskõik, mida need haige sapiga kirjatargad selle peale nüüd ütlevad, aga mul on kahju sugulastest-tuttavatest, kes seda sõimu ehk südamesse võtaksid.
Heleene, pensionil pedagoog Tartumaalt
Toimetusele on kirja autori perekonnanimi teada
