Pühapäeval, 9. juulil mälestati Kasepääl neid inimesi, kes 65 aastat tagasi siin hukati. Mälestuspäeva korraldas Ülo Kraft.
1993. aastal avati Kasepääl tema algatusel mälestuskivi, millel on kirjas:
5. VII 1941 ? 23. VII 1941
Oma kodu eest süütult hukatuid
mälestab Kasepää valla rahvas.
Järgnevad 24 mahalastu nimed. Neist kümme noort meest olid pärit Kasepää külast, umbes sama palju Omedust.
Ülo Kraft, kes hukatute mälestuse jäädvustamise eest Kasepääl hea on seisnud, oli tragöödia toimumise ajal 10 aastane. Tema mahalaskmist ei näinud, sest seda tehti tavaliselt öösiti, kuid nägi haua lahtikaevamist kaks nädalat pärast hukkamist, kui Saksa väed meile sisse tulid. Hukatute käed ja jalad olid omavahel kokku põimunud, sellest võis järeldada, et hävituspataljoni venelased olid need süütud poisid poolelusalt auku ajanud. Haud oli kaevaud kartulipõllu sisse ja pärast selle kinniajamist istutati kartulid peale tagasi.
Kohalik eakas mees August Mäekuusk rääkis neist hirmsatest sündmustest järgmist.
“Õhtul, kui hakkas videvikuks kiskuma, tulid vene külade venelased püssidega Kasepää küla lõppu ja hakkasid kinni võtma kõiki nooremaid mehi, kes ette jäid. Nad aeti tee peale nagu loomakari. See kari aeti Kasepää vallamajja, mahalaskmine toimus öösel. Kaks meest said mahalaskmisele viies jooksu. Üks neist, Rudolf Lehtoja, jooksis järve, kuid lasti seal ikkagi maha. Teine Kasepää mees Heinrich Rosin (Vainu-papa) pääses ainukesena. See Kasepää küla meeste tapmine toimus 5. juulil. Veel 23. juulini püüti ja tapeti ümbruskonna mehi, selle lõpetas sakslaste sissetulek.”
Seda lugu sundis mind kirja panema austus oma isa ja ema mälestuse vastu, sest tapetud noored mehed olid nende lapsepõlvesõbrad.
Kirjapandu ei meeldi kindlasti paljudele, aga ajalugu ei saa muuta.
ILMAR TAMMARU