Olen õpetaja ja seda juba peaaegu 36 aastat. Õpetan lapsi V-IX klassini. Ma ei ole kunagi alandanud ühtegi oma õpilast.
Sulge kätte võtma ajendas mind üks traagiline arstilkäik. Juhtus nii, nagu ikka vahel juhtub, et ühel viieaastasel plikatirtsul oli vaja külastada hambaarsti. Isa võttis tütre käekõrvale ja suunduti abi saama. Teadagi ei tunne keegi end hambaarsti kabinetis, liiati veel hambaravitoolis, just mõnusalt. Tüdrukuke pandi toolile ja alustati protseduuridega. Oli veidi valus ja nutt pääses valla. Sellele järgnes arstitädi kurjustamine, siis riidlemine, mille tulemusena tüdrukuke hüsteerilisse nutuhoogu sattus. Lõpuks pani arst hirmust üleni väriseva tüdrukukese karistuseks nurka seisma.
Leian, et see oli nii vaimne kui füüsiline vägivald väikese patsiendi kallal.
Kes on sellele hambaarstile niisugused õigused andnud?
Mida pidi tundma ja kuidas toimima lapse isa sellises situatsioonis? Ta leidis minu meelest ainuõige lahenduse: võttis oma lapse sealt nurgast ja lahkus.
Laps sai kaasa paanilise hambaarstikartuse. Tahaks kõigest hingest loota, et mitte eluaegse.
Mis saab edasi?
EEVI PERK
Hambaarsti nimi (nagu ka isa ja tütre nimi)
on toimetusele teada.
