Ametnike omavoli ja võimu näitamine on juba igiammune teema. Hiljuti kogesin seda üpris räigel kujul. Tegelen juriidilise nõustamise ja asjaajamisteenuse osutamisega. Mõni nädal tagasi pöördus minu poole klient, kes palus abi eluasemetoetuse saamiseks Jõgeva linnavalitsuse sotsiaalosakonnast, õigemini vajalike dokumentide vormistamiseks ja asjaajamiseks.
Lugu iseenesest järgmine. Teatavasti hüvitatakse üksikemadele (madalapalgalistele) teatud tingimustel eluasemekulud piirmääraga 8 kr/m² kohta. Üks oluline dokument, mis tuleb sotsiaalosakonda esitada, on üürileping. Minu klient oli eelnevalt juba kolm kuud vastava ametniku jutul käinud ? alati oli talle toetuse vormistamisest keeldutud, viidates lepingu vormilistele puudustele.
Kui klient siis mõni päev hiljem tagasi läks, selgus, et nüüd nagu saaks küll, aga tähtaeg on möödas. Sõnaga – nokk lahti, saba kinni – olukord ning abivajaja abi lihtsalt ei saa. Uurisin siis seda õnnetut üürilepingut ja mis seal salata ? formaaljuriidiliselt võis ju norida. Sisuliselt vastas see aga võlaõigusseaduse üürilepingu sätetele ja ka õigusteaduses kehtivale põhimõttele, et tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, kui lepingu tekstist ei selgu teisiti.
Tegin siiski lepingusse vastavad kosmeetilised parandused ja läksime koos kliendiga uuesti Jõgeva linnavalitsuse sotsiaalosakonda. Minu suureks üllatuseks sai seekord komistuskiviks asjaolu, et ametnik ei saanud aru, miks omanik ei taha üüri kui sellist, vaid üürib oma korterit ainult tingimusel, et üürnik katab kõik kulud.
Nimetatud postulaadile toetudes väitis ta, et tegemist ei ole üürilepinguga, ei aidanud ka võlaõigusseaduse vastava osa demonstreerimine, sest ametnik teatas, et tema ei ole jurist ning sellist tegelast ei ole tal kuskilt ka võtta, aga see-eest on ta läbinud koolituse.
Mulle jäi küll arusaamatuks, mida seal koolitusel siis õpetatakse. Lootuses asja kiiremini lahendada tulin siiski ametniku soovidele vastu ja vahetasin lepingus ära selle õnnetu sõna, mis ametniku arusaamist takistas. Ning oh seda õnne ? saimegi lõpuks toetuse vormistatud!
Lugu iseenesest nüüd nagu kombes, seega õnneliku lõpuga, jäid aga painavad küsimused. Kas ei ole mitte ametniku asi abivajajat nõustada, mitte pabereid nagu pingpongi tagasi loopida ning sundida abivajajat pöörduma juristide poole ja maksma oma piskust veel neilegi? Kas nimetatud üürilepingu vormi kallal norimine andis ametnikule seda teavet, mida vaja ? et tegemist on tõelise abivajajaga (mis peaks ju olema ülepea tema töö eesmärk) või nõuti paberit paberi enda pärast? Kes ja kuidas hüvitab abivajajale need kolme kuu rahad, mis tal ametniku eba(õige)kompetentse(?) käitumise pärast saamata jäid? Asjaolu, et tal oli õigus seda raha saada, on ju tänaseks tõestust leidnud! Ehk peaks ametniku tegevuse peale kaebamiseks ning kompensatsiooni saamiseks hoopis halduskohtusse pöörduma?
Kirjutama ajendas mind asjaolu, et olen kuulnud ? konkreetse ametkonnaga ja ametnikuga ei ole see meie linnas mitte sugugi esmakordne probleem, vaid pidev. Küsiksin siinkohal – mida arvavad asjast linnavalitsuse vastutavad asjamehed?
Ja mis meil siis ikkagi on olulisem ? inimene või paber?
Väike Vemmal
Toimetusele on kirja autori nimi teada
