Vooremaa” avaldas 20. juulil Allan Metsa mahuka kirjatöö “Regionaalprobleemide lahendamine eeldab sügavuti minekut”, milles omaaegne poliitökonoomia õppejõud justkui analüüsib meie praegust olukorda.
Kui seda kirjutist lugeda, süveneb mulje, et tegemist on vaid poliitilise räuskamisega ning üldsegi mitte argumenteeritud loogilise mõttearendusega. Metsa on seisukohal, et absoluutselt kõik on vale, et mitte keegi midagi ei tea ega oska ning lugupeetud teadlane soovitab vaid uurida, uurida ja uurida… ehk teisisõnu praktikas mitte midagi teha.
Kirjutisest tuleb välja, et peaminister on rumal, sest ta tahab, et Tallinnal oleks oma üldplaneering. See aga olevat suur viga ning Metsa ütleb sõnasõnalt:
“Lugupeetud peaminister. Seda mida Teie õpetate Tallinna Linnavalitsusele, on vaja iga valitsuse poolt läbiviidava juures. Näitlikult öeldes. Alati kehtib põhimõte – enne kui lähed teisi õpetama, kuidas kodu korrastada, tuleb oma kodu korda teha. Või arvate Teie teisiti?”
Tunnistan ausalt, et ma ei saa sellest ka keeleliselt segasest jutust küll suurt midagi aru. Metsal ehk oleks õigus teha niisuguseid etteheiteid Partsule vaid siis, kui too oleks sõna võtnud mõne teise riigi pealinna – kas näiteks Riia või Helsingi üldplaneeringu kohta. Ma ei saa kohe mitte aru, et kuidas saaks peaminister riiki juhtida, kui Metsa võtaks temalt sõnaõiguse riigi mistahes osa kohta suu pruukimiseks.
Aga see Tallinn ise olevat ka kole paha, sest “riisuvat koore”, ehk teisisõnu loovat töötingimusi kvalifitseeritud tööjõule. Kui Metsa teha oleks, siis nähtavasti looks ta Jõgevale siin elava ühe- kahe mingi eriala tippspetsialisti tarvis tehase selle asemel, et neid juba olemasolevasse tehasesse Tallinnas kutsuda. See ongi tüüpiline sotsialistlik plaanimajandus, mis ei tunnista mingit majanduslikku eneseregulatsiooni.
Metsa üllitises kõlab pidevalt sõna “ääremaa”, kuid olgem ausad – geograafiliselt on võimalik tagada kõigi punktide võrdne kaugus keskusest vaid siis, kui kogu meie planeedist moodustada vaid üks vald vallamajaga maakera südames ning lisaks sellele ka veel kõik mäed maatasa lükata. Aga ka see pole veel ideaalne lahendus, sest meie planeet polegi mitte ideaalne kera, vaid hoopiski geoid, mis on poolustelt 20 km kokku surutud.
Kahjuks pole Metsa raevukas kirjatöös sõnakestki meie riigi väga vähesest haldussuutlikkusest ehk teisi sõnu meile kõigile üle jõu käivast ametnike armeest, mis ise midagi ei tooda vaid ainult muudkui korraldab, korraldab, korraldab. Mitte 101 saadikut Toompeal ei ole riigile ülejõukäivaks koormaks, vaid hoopiski kümned ja kümned vallad ja vallavalitsused ning ka mõned tarbetud maakonnad koos oma ametnike armeedega. Aga just ainult nende olemasolu õigustamiseks näibki Metsa sõna võtvat. Ja just nende kaotamiseks ongi meil haldusreform ette võetud. Ja sellest siis ka haldusreformi vindumine.
Mart Arold
Saare vallavolikogu liige
