Alevikurahva lootus, et koosolekule tuleb ka Kalev Pehme ise, küll luhtus, ent teda esindas Tartu Ülikooli Geograafia Instituudi lektor ja litsentseeritud keskkonnaekspert Arvo Järvet. Kohal olid ka Jõgeva vallavalitsuse ning maakonna keskkonnateenistuse ja keskkonnainspektsiooni Tartumaa osakonna Jõgeva büroo esindajad.
Peale küsimuse, millal paisjärve veetase taas normaalsele kõrgusele tõstetakse, kibeles alevikurahval keelel veel mitu muud küsimust: mida veski- ja paisuomanik paisjärvega üldse teha tohib ja mida mitte, kas see, mida veskiomaniku palgatud ehitusmehed muinsuskaitsealuses veskihoones praegu teevad, on kõigiti seadustekohane jne.
Alevikurahva mure veski ja paisu pärast on mõistetav: mõlemad objektid asuvad keset alevikku ja on olulised nii asula väljanägemise kui ka n-ö ajaloolise mälu seisukohalt. Paisjärve veetase on aga Ööbiku, Linnumetsa ja Tihase tänava eramuomanike jaoks elutähtis küsimus. Sealsed majad on nimelt ehitatud kunagisele poldrile, millelt vee ärajuhtimise süsteem sai 1960. aastatel sellesama elamuehitusega rikutud. Nii et kui jäätükid või kobraste langetatud puud suurvee ajal paisu ummistavad ja Viljandimaal elav paisuomanik kohe hädaolukorda likvideerima ei saa tulla, ähvardab jõeäärseid krunte üleujutus.
Patiseis
Jõgevamaa keskkonnateenistuse veespetsialisti Enn Selgise sõnul pole tammiomanikul tegelikult õigust paisjärve veetaset reguleerida, sest tal puudub vee erikasutusluba. Tõsi, ta on seda hüdroelektrijaama käivitamise kavatsust silmas pidades taotlenud, ent esimene taotlus ei olnud nõuetekohaselt vormistatud ning teise, hiljuti esitatud taotluse suhtes ei saa keskkonnateenistus positiivset otsust langetada enne, kui on toime pandud keskkonnamõju hindamine. See võtab aga aega vähemalt pool aastat.
“Augustis helistas Kalev Pehme mulle ja küsis, kas ta võib veskihoone veepiirist allapoole jäävate osade kindlustamiseks ja paisuesise puhastamiseks veetaset mõnevõrra allapoole lasta,” ütles Enn Selgis. “Ütlesin, et suusõnal ei saa ma midagi lubada, sest seadus nõuab ikkagi vee erikasutusloa olemasolu. Nii et veetaseme alandamise kavatsusest ma teadsin, aga see, et järv peaaegu tühjaks on lastud, oli mulle üllatuseks.”
Lisaks sellele ilmnes vallaametnike sõnavõttudest, et veskihoones ehitustööde tegemiseks pole Kalev Pehmel ehitusluba ning enne projekti valmimist ei saa ta seda ka taotleda. Pika ja emotsiooniderohke koosoleku lõpuks jõuti tõdemuseni, et midagi justkui ei saakski teha: edasi ehitada veskiomanikul justkui ei tohiks lubada, aga kui ta alustatud töid lõpetada ei saa, ei saa ta ka paisjärve veetaset uuesti tõsta. Samas ei saaks talt veetaseme tõstmist jälle nõudagi, sest vee erikasutusluba tal pole.
Ainult hädaabitööd
Sel esmaspäeval õnnestus allakirjutanul kohtuda ka veskiomaniku endaga. Kalev Pehme kinnitas, et kõik tööd, mis ta veskihoone juures on teinud, on olnud vältimatud, st vajalikud selleks, et ajaloolise hoone jõepoolne ots, kus asub turbiiniruum, järgmise suurvee ajal kokku ei variseks. Järgmise nädala lõpuks saavad tema sõnul hädalised tööd tehtud ja siis tõstetakse ka paisjärve tase endisele kõrgusele.
Keskkonnaekspert Arvo Järvet kinnitas alevikuelanike koosolekul omakorda, et veskiomanik on igati päri keskkonnamõju hindamise algatamisega. Ning kuna keskkonnamõju hindamise juurde käib vähemalt kaks avalikustamiskoosolekut, ei otsustata midagi ära alevikurahva “selja taga”. Vee erikasutusluba ei saa aga paisuomanik enne, kui on saadud kooskõlastused teiste paisjärveäärsete kinnistuomanikega ning kui on välja töötatud vee äravoolu reguleerimise skeem.
Jääb üle loota, et veskiomanik sõna peab ja paisjärv peatselt oma endise suuruse tagasi saab. Ning et ta ka edaspidi veskis ja tammil kõiki seadusi järgides ja kohalike elanike huve arvestades toimetab. Ka keskkonnainspektsioon pidas paremaks veskiomanikku veeseadusest tulenevate määruste rikkumise eest seekord mitte trahvida, vaid piirduda hoiatamisega.
RIINA MÄGI
