Kinkimise tavapäratus peitus aga selles, et kingitused valmistati neile lastele, kes elavad meie maal aastal 2053. Lapsed tahtsid kingisaajale edastada sõnumi, et talle soovitakse head, rääkida vahest ka midagi endast ja elust Eestis aastal 2003 ja ? panna inimesi mõtlema! Kujutage ette seda liigutavat eesmärki ? 3-aastane teeb midagi head ja ilusat selleks, et teiste ja tema elus oleks vähem narkomaane, sõdu ning rohkem puhast õhku!
Ka mulle anti tookord võimalus teha valmis oma kingitus ja anda see nagu kõik teised kingipakid Eesti Panka pooleks sajandiks hoiule. See oli nii meeldejääv kogemus, et vahepealsed aastad ei ole projekti mu mälestustest kustutanud ? vastupidi, see on juhtinud mind teemani, millest räägitakse kordades vähem kui lapsekasvatuse turuhinnast; see teema on lapsed ja kunst. Eestlaste rahvuslikke iseloomuomadusi ja eneseteadvust ei ole kunst vorminud nii, nagu ta seda on teinud näiteks elegantsusest pakatavatel prantslastel või ? miks mitte, suurejoonelist joont armastavatel venelastelgi! Rahvakirjanik Tammsaaregi tõdes mitte eriti optimistlikult, tõtt-öelda üsna enesehaletsuslikult, et ?me pole loiud ainult igapäevaelus, vaid ka kirjanduses ja kunstis.? Niisiis selgub meie rahvuslik omadus: kunstiloidus! See eripära tabab meid juba lapsepõlves ja seda just isikliku kunstikogemuse puudumise tõttu. Kui ikka paanilist hirmu näitusesaalide ees kellegi autoriteedi poolt paaniliseks vaimustuseks ei pöörata, siis iseenesest on ta sama harv tekkima kui rahva rahulolu oma valitsejatega. Lastele peab kunstiilma tutvustama nagu impressionistid värve kasutavad ? täpp täpi haaval ja järjekindlalt. Järk-järgult on laste (ja ka täiskasvanute!) muuseumis käimise kogemus katkenud. Kuid miks ei võiks meilgi kord olla omad rahvusvahelised kunstisaadikud – Dali?d, Matisse?id või Van Gogh?d, kelle töid iga Eesti laps une pealt teab? Andke palun andeks, nad on ju olemas ? aga peidus.
Millegagi tuleb ju elus päevi täita ja kui puudub harjumus kunstiilmast elutõdesid otsida, siis pöördub rahutu hing nagu harakas sädelevate asjade manu. Tammsaare oli üldse mõistlik mees, öeldes üht-teist tarka veelgi: kunst täiendab elu, ta annab seda, millest elus puudu. Ta annab kunsti kogejale seda erakordset liigutatuse tunnet, millega võib sind üllatada napilt 3-aastane kunstnik. Kuid teise käega ta ka võtab midagi ? tõstes käe inimese tarbimishaiguse vastu. Mis muu kui kunst on üks tõhus ravim nakkusohtliku tarbimistõve vastu, mis moondab inimhinge sama hirmsalt kui pidalitõbi keskajal keha. Kunstiloidus omakorda teeb barbariks, kui tsiteerida Viivi Luike. Ma ei taha sellega öelda, et riik peab noored kohustuslikus korras Kunstiakadeemiasse suunama, kuid kõigil peab olema võrdne võimalus kasvõi kunstipublikuna loovuse ja tundesügavuse läteteni jõuda; et mõista ennast ja teisi, et mõista ühis- ja inimkonda tervikuna.
18. sajandist tänaseni loodud Eesti kunsti eksponeeriv KUMU sai küll vanajumala selja taha presidenilossi turvalisse lähedusse püsti pandud, kuid sama kättesaamatuks kui loss ise ta mõne Lõuna-Eesti või Ruhnu lapse jaoks on jäänudki. Tegelik võimalus IGAL Eesti lapsel kordki elus KUMU-s ära käia ja oma silmaga Viiralti “Põrgut” näha täna puudub. Aga milleks meile siis kunstimuuseum üldse, kas kruiisilaevadega mööda kihutavatele rändrohutirtsudele? KUMU pakub praegu väga põhjalikku haridusprogrammi lasteaedadest gümnaasiumini välja, mis tutvustab lastele Eesti kunsti tipptöid ja annab võimaluse ise kunstnikukogemusi saada. Ometi selgub muuseumi kolme kuu töö kokkuvõttest, et nende juurde jõuavad eelkõige koolid Tallinnast või Tallinna lähedastest piirkonadest (Harjumaa, Lääne-Virumaa). Lugu on kahjuks nii, et Lõuna- ja Kagu-Eesti lapsed pole muuseumi kolme tegevuskuu jooksul rahalistel põhjustel või lihtsalt huvi puudusel KUMU-sse jõudnudki!
Sellepärast tuleks rohkem ? nagu Köster Tootsi manitses ? ?oma hinge eest hoolt kanda? ja teha kingitus tulevikku. Selline kingitus, mis tooks ellu rohkem head ja ilusat ning aitaks meil paremini ennast ja teisi mõista. Minu kingiidee riigile, täpsemalt Haridus- ja Teadusministeeriumile on lihtne ? maksta kinni väljastpoolt Tallinna koolis käivate laste bussisõit KUMU-sse, et igas Eestimaa nurgas elavad lapsed saaksid muuseumi haridusprogrammides osaleda, isegi kui perel bussiraha leida ei õnnestu. Pärast seda, kui ministeerium ostis mitmesaja tuhande krooni eest koolilõpetajatele rohelist ?okolaadi, on lastele raske põhjendada, miks riigil nende kooliprogrammi täiendamiseks raha ei peaks jätkuma. Erinevalt kommivabriku tootest pole retk Eesti kunstiparemiku juurde ühekordne maius.
Kunstiõpetuse hinnet ei tohiks aga ükski kool lapsele ilma meie Louvre?s käimata välja panna.
MARET MARIPUU
Riigikogu aseesimees, reformierakond
