Nii kurb kui see ka pole, õnnetustest on raske pääseda. Iga päev kuuleme raadiost ja telekast ning loeme lehest juhtumitest, mis võinuks olemata olla.
Päästeamet ei väsi kordamast, et hankige suitsuandur, puhastage lõõre, kutsuge korstnapühkija, ärge jätke küünalt valveta, ärge kütke üle. See kumiseb peas täpselt nagu tuletõrjeauto huilgamine või kärbse tüütu põrisemine. Maanteeamet ja politsei kordavad meile, et „valige ilmastikuoludele vastav sõidukiirus, kandke helkurit või taskulampi, heledaid riideid.”
Mida siis ikkagi teha, et oleks vähem õnnetusi ja müra selle teema kohta, mida keegi inforohkuse kohta tähele panna enam ei jõua?
Meie esikülje loos teeb Jõgeva päästekomando juht ettepaneku Jüri Alandi, et jõulude ajal võikskinkida vinguandurid kõige ohustatumatele ühiskonna liikmetele. Võtta kogukond või sõpruskond kokku, minna tuttava üksiku vanainimese või ka mõne elu alustava noore pere juurde ja teha üks elupäästev kingitus.
Kingitusega ongi sellevõrra lihtne, et sellest ei saa ära öelda ja kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kui ikka keegi siiralt ja heast tahtest sulle olulise asja kingib, siis tuleb see vastu võtta. Ja häbeneda pole siin midagi.
Maanteeamet on öelnud, et kõige tõhusam projekt, mis kiirusi on piiranud, on kiiruskaamerad. Äkki saab vinguandurite kohustuslikuks või ka poolkohustuslikuks muutumine sama tõhusaks tulesurmade vähendamisel? Oleks see nii. Ka näiliselt kõrge hind ei korva neid kaotusi, mida inimelu hävimise eest saame. Kaotatud elu ei too keegi enam tagasi.
