Kilplaslikkus ja eesrindlikkus peaksid olema kardinaalselt vastandlikud mõisted. Vale puha! Järvamaal asuvale Müüsleri külale on viimasel ajal edu ja tuntust toonud just kilplastele pühendatud teemapark. Alguse sai see kohalikku mõisaparki laste mänguväljaku rajamise mõttest.
?Arvasin, et see võiks olla midagi enamat kui tavaline mänguväljak. Ning kui mulle siis meenus, et Kreutzwald paigutas oma lugudes kilplased üsna meie kanti elama, hakkas ideid tulema robinal, nii et kirjutasin ja joonistasin kella viieni hommikul,? meenutas Helena Siiroja, kes end nii meile kui ka teistele Kiplalat külastavatele turistidele Mamsel Helenana esitles.
Tegudeni jõuda tuli Helenal natuke kiiremini kui plaanitud. Ta oli nimelt Kilplala-ideed, mis sel hetkel ainult paberil eksisteeris, ettevaatamatult ühele kultuuritöötajale tutvustanud, kes seda siis omakorda turismimessil kui juba tegutsevat nähtust esitles. Kui siis turismifirmad helistama hakkasid ja teatasid, et tahavad hakata lastegruppe Kilplalasse saatma, pidi esimese matsuga infarkti äärele sattunud Helena kiiresti pea tööle panema ja nuputama, mida saaks kohe ning ilma suurema vaeva ja rahata ära teha. Välja ta selle igatahes nuputas ja esimesed külastajad jäid rahule.
Tänavu tegutses Kilplala juba kolmandat suve. Parki, kus olid mitukümmend aastat seisnud vaid võsastunud mõisavaremed, on kerkinud palkidest nõukoda (loomulikult ilma akendeta!), püstkoda, kahekorruseline ?kiiksuga? kemmerg ja teisigi rajatisi. Saab mängida osavusmänge, meisterdada ja ratsutada kepphobusel, mis ollagi ülepea kilplaste leiutatud. Kepphobusel ratsutamises on Kilplalas peetud isegi maailmameistrivõistlusi. Mälestuseks võib Kilplalast kaasa osta kolmekõrvalise nn kambaga kaanimise kruusi, valguse tuppa tassimise koti, kepphobuse pulgakomme jms.
Mõistagi on Kilplala arendajad (esialgu aeti asja külaseltsi raames, nüüd on loodud juba osaühing) taotlenud oma mõtete teokstegemiseks projektiraha. Ja saanud ka. Kareda valla toetusel isegi Euroopa Liidust.
?Eks Euroopaski ole kilplasi,? ütles Helena muiates.
Kui tavaliselt on kõnekäänul ?suuga teeb suure linna? negatiivne varjund, siis mamsel Helena puhul peaks seda raudselt positiivses tähenduses kasutama. Teemapark, olgu ta siis kuitahes vahva, eeldab ikka inimest, kes sealsed lood elavaks ja suureks räägib. Helena Siiroja on just selline inimene.
Unustatud vana
Paiknenud Järvamaalt ümber Raplamaale, tegime kiire tiiru Velise külalaadal ning läksime siis Velise külje all tegutsevat Sillaotsa talumuuseumi uudistama. Tegutsenud on see kodusust ja tõelise maaelu hõngu õhkav muuseum juba veerand sajandit. Nüüd on see Märjamaa valla munitsipaalmuuseum ja sealgi puhuvad tänapäevased tuuled: on taotletud projektirahasid, tööle võetud muuseumipedagoog ning töötatud välja hulk programme, milles lapsed ja täiskasvanud osaleda saavad. Üks külastatavamaid on leivaprogramm, mille käigus tehakse samm-sammult läbi kogu teekond viljaterast leivani. Lõpuks saab igaüks oma kätega meisterdatud leivakakku maitsta.
Veliselt kiviviske kaugusel Sulu külas tutvusime kohaliku mõisa omaniku, soomlanna Hannele Paunoneni käivitatud käsitöökojaga, mille atraktiivseimaks objektiks anagaama-tüüpi puudega köetav keraamikapõletusahi, mida tuleb vajaliku temperatuuri ? 1350 kraadi ? saavutamiseks päev otsa kütta ning pärast koos põletatud taiestega kolm päeva maha jahutada.
?Keraamikat põletame ehk kuus korda suve jooksul, tihemini ei jõua,? ütles harrastuskeraamik Piret Marks. ?Viimasel ajal oleme teinud koostööprojekte Säästva Renoveerimise Infokeskusega. Näiteks korraldasime ahjukahhelite valmistamise laagri.?
Ühest küljest on keraamikaga tegelemine Sulus uus nähtus, teisalt võib seda pidada ammu unustatud vanaks: Sillaotsa talumuuseumis olime ju teejuht Maie Kusminilt kuulnud, kui palju oli Märjamaa kandis omal ajal sedalaadi väikeettevõtteid.
Ühe mütsi allaKui lõpuks tänavusse Aasta Külla, Viljandimaale Suure-Jaani valda Kuhjavere külla jõudsime, oli õhtu käes ja reisiseltskond üsna väsinud. Soojakust ümber ehitatud külamajas (uskumatu, et nii ?prostast? asjast nii kena kooskäimiskoha saab!) Kuhjavere ärksate külaliikujatega kohtudes asendus väsimus aga vaimustuse ja mõnusa tundega: justkui koju või vähemasti sugulaste juurde oleksid tulnud.
Külaliikumisse lülitus Kuhjavere küla üheksa aastat tagasi. Alustati väiksematest asjadest: talude juurde viitade paigaldamisest ning võitlemisest selle eest, et taluinimestele post koju kätte toodaks ning küla läbiv tee tolmuvabaks saaks. Nüüdseks on rajatud külaplats, korraldatud hulk piirkonna külaliikujatele vajalikke koolitusi (koolitaja kohalekutsumine on ökonoomsem kui kuhugi kaugele koolitusele sõitmine!), käivitatud valla mittetulundusühenduste ümarlaud ning külateatrite festival, mille patrooniks teatrikorüfee Kalju Komissarov isiklikult.
?Kui senini on teatripäevad toimunud Passaia talus, siis nüüd tahaksime püstitada selle ja muude suuremate ürituste tarvis teatriküüni,? ütles külavanem Romeo Mukk. ?Meie ideed toetab ka Leader-programmi raames loodud Rohelise Jõemaa Koostöökogu, millesse kuulub 11 omavalitsust.?
Nagu mujalgi, pole ka Kuhjaveres külarahva ühe mütsi alla saamine lihtsalt kulgenud. Esimesel kolmel aastal viis külavanem enne pidu või muud üritust igasse perre isiklikult kirjaliku kutse, nüüd seda enam vaja pole. Kes tulevad, need tulevad niikuinii, kes ütlevad, et simmanimuusika kostab ka koduõue ära, neid ei saa kodunt välja ka kirjalikult kutsudes.
?Ja eks meie külaski ole oma Andresed ja Pearud, kes omavahel vägikaigast veavad,? lisas külaseltsi juhatuse esimees, ettevõtja Tiit Kuusik.
Nagu igal pool mujal, räägiti ka Kuhjaveres sellest, kust ja kuipalju projektitoetust on saadud. Muuhulgas on projektiraha eest soetatud murutraktor, tänu millele külaplats ikka kenasti niidetud. Ka muidu nägi küla kena ja korrastatud välja, kui ainult? Kui ainult neid vanade tootmishoonete tontlikke varemeid ei oleks.
?Nende peale meie hammas ei hakka,? tõdes Romeo Mukk. ?Küll aga on vallavalitsus asunud külaseltside abiga välja selgitama neid hooneid, mis külade ilmet rikuvad ja millest oleks vaja vabaneda. Vallal on lihtsam kindlaks teha hoonete peremehed ning mõjutada neid, et nad inetute varemetega midagi ette võtaksid.?
Ega Eesti meedias viimasel ajal vist enam kohtagi suurt lugusid, kus külainimesi üldistavalt luuseriteks ja joodikuteks tembeldataks. Küllap on selles oma osa ka hoogustunud külaliikumisel.
RIINA MÄGI
