Killuke kõnekat eilset

Kui ma viimast korda isakodu külastasin, oli kuuri räästa all rippuv vana vikat veel alles. Selle rohelist värvikihti katsid roosteplekid, lüsi oli katki ning tähtede taha lahkunud niitja pihkudest siidsiledaks kulunud vars kandis aja halle näpujälgi.  Mul hakkas kummaliselt hell, et maja uued asukad polnud vikatit ära visanud, jättes ta siia otsekui killukese kõnekat eilset – igatsema kasteniiskeid koidikuid, rohutirtsude saagimist ja õitsva mesika purju panevat aroomi.

Noil kaugeil, unenäolaadseil kuuekümnendail ärkasin suvehommikuti laka peal heintes. Varane sajuhoog kepsles pilpakatusel, eemal salus huikas vihmakass ning maja taga niidul luiskas isa vikatit. Ta ütles ikka, et niitma peabki vihmase ilmaga, ning et kui siis tuleb kuiv ja palav periood, pole muud, kui võta aga loogu. Neist vikatiluiskamistest, mida toimetati vilunult ja helisevalt, sai minu suvehommikute laul. 

Külaidüll jääb unenägudesse

Täna mõtlen, kas leidubki enam kusagil lakasmagajaid või säherdusi vanu laudapealseid, kus külje all sahiseb päikeses kuivanud aruhein ja roovi küljes ripub tunamullune tolmunud herilasepesa. Ning kui kohtabki veel ühtesid ja teisi, siis mida valgest suveööst ärganu hommikuti kuuleb? Võib-olla tare taga mürisevat murutraktorit, mootorsae kiunumist niigi hõredaks müüdud talumetsas või trimmeri katkendlikke möirgeid.

Mõtlen sedagi, kas heintel pikutaja unenägude ja ärkveloleku piiril kireb alanud päevast rõõmu tundev kikas või kas lehmalüpsi lõpetanud perenaine kiisumiisutab kassipoja soojale piimale. Vaevalt. Pastoraalne külaidüll ulatub veel vaid unenägudesse. Kõik, mis jääb neist väljapoole, on närviline, kiirustav, rahutu ja linnastunud praegusaeg, kus piima saab poest, raha automaadist ning hingerahu ja vaikust peaaegu mitte kusagilt.

Ära tahaks, ütleb mu süda, kui saabub nädalalõpp ja naaberaedades hakkavad kordamööda tööle muruniidukid, takkaotsa veel elektriline kivilõhkumishaamer. Kellel võimsama häälega masin, on ju naabrist parem. Vankris magav beebi lööb võpatades käekesed üle pea, heitunud kassipoeg lippab puukuuri taha peitu ning kägu jõe taga lodumetsas kukub kuulutusi ja häälitseb ilmutusi lärmist kurdistunud kõrvadele. 

Kulume mürasaastas

Nii me selles mürasaastas kulume, unistades maailma rannast, kus läbipaistvatel, naftalaikudeta vetel ujuvad roosad flamingod ja liivaribal laulavad merikarbid. Seal saaks lihtsalt olla, kuulatada helituse ja oma mõtete ringlaineid. Sinna ehk ei jõua kaasaskantavate muusikamasinate räpp ja punk, autodest paiskuv verdtarretav tümps, edasi-tagasi vuravad motoriseeritud poisikesed ning ostuöid, vabaõhukontserte ja suurrikkurite juubeleid lõpetavad vältimatud ilutulestikud.

Tollel unistuste rannal võib tundide viisi jälgida sumisevat maamesilast, kes leidnud endale rahuliku korteri kanarbikupuhma all. Eemal, mürisevas ja hullunud maailmas põrkub tema heasüdamlikke suguvendi-õdesid sadade ja tuhandete kaupa vastu autode tuuleklaase. Teed on täis allaaetud siile, konni, rebaseid ja kährikuid. Suurispeakull lendab keset valget päeva hääletult ja hirmunult ringi, põder seisab ümiseva kõrgepingeliini all, temast hüvakätt urrab metsaveotraktor, kurakätt vonkleb maantee, täis kihutavaid sõidukeid, ning looma sarvede kohal sinitaevas huilgab NATO hävituslennuk. Seal meeletus ilmas elame ja hingame ka meie, inimesed, täis õnne ja valu, ebakõla ja harmooniat.

Koidueelsed unenäod näitavad mulle mõnikord liivakella, milles sahiseb tollesama maailmaranna mälestushele liiv. Kell voolab tühjaks, ma pööran selle ümber, aeg algab otsast peale ja ma lähen lapsepõlvekoju. Võtan räästa alt isa vana vikati ja löön maja taga mõned kohmakad kaared. Rohkem pole võimalik, sest lüsi on katki. Vikat vajaks teritamist, aga ma ei oska seda luisata, vähemasti mitte isa kombel, vilunult ja helisevalt, nii et sellest sünniks uus suvehommikute laul. 

Vanad sümbolid on läinud

Asetan tööriista samale kohale, igatsema kõike seda, millest ta olemasolu kunagi koos seisis. Uuel pererahval on ju moodne muruniiduk ja hekiäärte tarvis agaralt lärmi lööv trimmer.  Elu pole liivakell, mida annab ümber pöörata. See võib sündida üksnes unenägudes. Ilmsi jäävad meile aga just niisugused ajad ja kombed, milliseks me need ise oleme muutnud – oma rahutuses, leppimatuses ja oskamatuses pöörduda aeg-ajaltki tagasi vanade kallite sümbolite juurde.

iii

URVE TINNURI

blog comments powered by Disqus