Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi peab keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse ühendamisel tekkiva keskkonnaameti eeliseks seda, et nii eraisikud kui ka ettevõtted saavad kõiki keskkonnaga seotud probleeme 1. veebruarist ühe ameti kaudu lahendada. Ministri sõnul on ümberkorralduse eesmärk muuta keskkonna teemal suhtlemine ja keskkonnaküsimuste lahendamine arusaadavamaks ja tõhusamaks ning et elanike ja ettevõtete jaoks tähendab see eelkõige lubade, litsentside ning kooskõlastuste taotlemist ühest kohast. See kõik on hea. Kuid viis, kuidas ühendasutust luuakse, on kaugel normaalsest asjaajamise tavast. Kõigel on kiirustamise ja räpakuse pitser.
Kui veel nädal enne ühendasutuse töölehakkamist pole täpselt selge, keda koondatakse ja kes saab töökoha, siis on midagi mäda.
Keskkond ja looduskaitse on iga uue võimu ajal saanud tunda erinevate parteide erinevaid arusaamu nimetatud valdkonnast. Seal, kus järsud kannapöörded on kõige vähem vajalikud, tehakse neid ometi. Ikka ja jälle. Vastavalt sellele, milline on mingi partei nägemus teatud asjadest. Iga nelja aasta tagant keeratakse kõik varemtehtu pea peale ning aetakse oma poliitikat.
Skeptikud väidavad, et suuri ümberkorraldusi polegi võimalik demokraatlikult teha. Ja neil on õigus. Aga kui suuri ümberkorraldusi ikka looduskaitses iga nelja aasta tagant tarvis teha on? Looduskaitsekeskused said töötada vaid kolm aastat.
Inimesed, kes looduse kaitsjatena hingega oma tööd teevad, ei suudagi mõista kiirustades tehtud reformide sisu. Ka jääb neile arusaamatuks poliitiliste parteide erinevad keskkonnapoliitika alustalad. Kui neid üldse olemas ongi.
24. jaanuar 2009
