Esmaspäeval, valge kaardi päeval, tänas Eesti spordirahvas sotsiaalmeedias teemaviitega aitähmeedikud kõiki meditsiinitöötajaid, kes on koroonavastases võitluses eesliinil. Oma tänu avaldas ka Adaverest sirgunud Eesti parim kiiruisutaja Saskia Alusalu.
Praegu Adaveres lõppenud hooaja järel väljateenitud puhkust pidav Saskia nentis, et eriolukord pole tema plaane oluliselt lõhkunud. „Mul on aktiivne hooajajärgne puhkus. Täna hommikul tegin rattatiiru, ostsin poest jäätist ja pikutan päikese käes. Pärast alustasin metsatöödega.
Maal on elu täiesti tavaline, siin liigub nii vähe inimesi, et kui Adavere kandis maastikurattaga sõita, on tavaline, kui kolme tunni jooksul ühtegi inimest ei näe. Olen paar korda ka linnas käinud, siis tundub, justkui kõik oleks üks suur tondiloss,“ nentis Saskia. Ära jäänud spordivõistluste ja edasi lükatud suviste olümpiamängude asemel on tema jaoks pigem oluline, et esmatarbeteenused korda saaks.
Sport on meelelahutus
„Ma saan aru, kui keerulises seisus on praegu pered ja ettevõtted. Olümpiamängude edasilükkamine pole selle kõrval esimese järgu probleem.
Sport on meelelahutus ega ole esmatarbeasi, mis taastuks esimesena. Paljudel inimestel poleks praegu ka raha mänge vaatama sõita, sponsoritel on keeruline. Muud varianti, kui mängud edasi lükata, polnud. See on väga suur spordipidu ja äge meelelahutus, aga võib-olla ongi mingil määral vaja kainestuda, mõistmaks, et see võib küll sportlase jaoks maailm olla, kuid maailm ei jää seisma, kui olümpiamängud aasta võrra edasi lükatakse.“
Hirm võib olla hullemgi
Ka kiiruisuhooaja alguseni on veel üksjagu aega ja palju saab Saskia ise ära teha. „Kiiruisuhooaeg ei alga enne oktoobrit. Ilmselt tuleb esimestes laagrites või ettevalmistuses muudatusi, aga palju on võimalik kodus teha. Mitte küll spetsiifilisi asju, aga üldist treeningut kindlasti. Olen sellega nii kaua tegelenud, et tean, mis on puhkeperioodil võimalik,“ ütles ta.
Kui muidu oleks Saskia praegu aja maha võtnud välismaal puhates ja ratast sõites, siis nüüd ta seda loomulikult ei tee. Reisid ja puhkus välismaal on muutunud olemasoleva reaalsuse kõrval üsna tühiseks. Samas on see omamoodi kingitus, et jälgida kodus looduse tärkamist. Olulisem on tema jaoks see, mis toimub majanduses ja inimestega.
„Oluliselt raskem on neil, kel on mitu kodus õppivat last, ja kes samal ajal töötavad kodukontoris. Mõtlen sellele, et erasektor ei suuda enam toime tulla, inimeste elutöö läheb pankrotti. Niikaua, kuni töökoht on alles, võib ju soovitada kodus olemist, aga kui sul on pangalaen ja järgneb koondamisteade, on väga hirmus,“ mõtiskles Saskia.
Haigust tuleb tõsiselt võtta, kuid hirm võib kohati olla hullemgi, kui maad võtnud viirus. „Nii vähe on aega möödas ja juba praegu on inimestel üliraske. Ma ei suuda propageerida mõtet, et püsige kodus. Muidugi ei pea minema rahvarohketesse kohtadesse, aga meil on Eestis vaba ruumiga vedanud, eriti nüüd, kui ilmad on ilusad. Püüame ise võimalikult terved olla ja tervislikult toituda, seda saame küll teha. Kartus ja hirm nõrgestavad immuunsüsteemi, arvan, et praegusesse olukorda on võimalik ka rahulikumalt suhtuda,“ ütles Saskia.
Kuhu sa tormad?
Lääne-Virumaal elavat 90-aastast vanaisa külastas Saskia hiljuti. „Vanaisa ütles, et kui ta jääb tuppa, siis sinna ta jääbki. Kui vanainimeste liikumist piirata, mõjutab see neid palju rohkem kui haigus. Lugesin hiljuti Marju Lauristini artiklit, kus oli öeldud, et see mõjutab eakaid väga palju, kui öelda, et lapselapsed ei tohi nende juurde tulla.“
Kui jaanuaris tuli Saskia koostöös Tallinn Dollsiga välja oma T-särgiga, mis küsis „Kuhu sa tormad?“ siis täna nendib kiiruisutaja, et tormata polegi kuhugi. Juba jaanuaris koputas ta paljudele südamele, et olulisem kui pidevalt kihutada, on olla hetkes ja nautida teekonda.
„Mida kiiremini ja kaugemale Sa tormad iseenese tõelise Mina eest, seda raskem on iseennast kinni püüda… Ja lõpuks – mida Sa, liikluses tuututades või poes kedagi maha joostes saadud vabaneva ajaga peale hakkad? Kui Sa hakkad eelistama janukustutustablette puhtale allikaveele, siis ma soovitan teel seisma jääda ja mõelda, kas see on ikka see, mida Sa päriselt tahad?“(tallinndolls.ee/saskia) seisis särgi tutvustuses.
„Nüüd on see sõnum erakordselt aktuaalseks saanud. Alles nägin meemi (naljapilt – toim), kus oli kirjas, et kui varem sai lõpetada kõne öeldes I gotta run (pean jooksma – toim), siis nüüd enam nii ei saa, sest kuhugi pole joosta,“ muigas Saskia.
„Võib-olla mulle mingil määral meeldib, et kõik on aeglustunud. Kõik ütlesid ju enne, et kogu aeg on kiire ja tööd on palju. Kõik tormasid kuhugi, aga olime unustanud, kuhu,“ ütles kiiruisutaja.
Tema jaoks sai tormamine teise tähenduse kord elukaaslasega poes käies. „Tuli meelde, et munad jäid võtmata. Ütlesin, et lähen jooksuga ja toon need ära. Selle peale küsis ta, et miks sa jooksuga need pead ära tooma. Jäin selle peale keset poodi seisma ja mõtlesin, et miks me nii teeme, mida me 30 sekundiga võidame, kui üritame kedagi maha joosta? Mis me järelejäänud ajaga teeme? See on looduse loomulik käik, midagi pidi juhtuma, et aega natuke rahustada,“ rääkis Saskia.
Paljud mõistavad, et kodus on raske olla ning kergem tundus, kui kogu aeg oli vaja millegagi tegeleda.
„Nüüd saadakse aru, et kõik ei saagi kodus olemisega hakkama. Kas see on normaalne nähtus, kui oled aastaid tormanud ja saades korra rütmist välja ei oskagi järelejäänud ajaga midagi peale hakata?“ küsis Saskia.
Kodus ajaveetmist sisustab kiiruisutaja raamatuid lugedes. „Lõpetasin just Raimond Kaugveri romaani „Tee isa juurde“, mis mulle väga meeldis. Nüüd alustasin Goethe „Faustiga“,“ andis kiiruisutaja vähemalt kaks teost, mille juurde järgnevatel päevadel või nädalatel tulla.
KERTTU-KADI VANAMB
