Kiigemetsa koolil täitus möödunud nädalal 15. tegutsemisaasta. Nende aastatega on kool tõestanud oma vajalikkust, pakkudes intellektipuudega noortele head haridust, võimalusi eneseteostuseks ning valmistades neid iseseisvaks eluks ette. Koolis hoolitsetakse selle eest, et kõik siia tulnud saaksid parima.
Juubeliaasta toob kaasa tavapärasest tähtpäevast erilisemad sündmused. Esmalt väärib mainimist kooli uus lipp. Selle pühitses Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse õpetaja Jaan Nuga.
Nüüd, kui koolil lipp ametlikult olemas, hakatakse üheskoos looma ja sõnastama sellega seotud traditsioone. Näiteks pannakse paika reeglid, milliste ürituste puhul lipp välja tuuakse, kes seda kannab ning kuidas siis käituda tuleb. Kiigemetsa kooli direktor Urmas Paju rääkis, et lipuga loodetakse ühendada kooli õpilased, õpetajad ja lapsevanemad.
Valgel lipul on kujutatud avatud ust, mille lävel uudistab maailma suurte silmade ning kelmika patsiga pisike tüdruk. Maailm, mida ta näeb, on ühteaegu suur ja hirmutav, ent paeluv. Samas võib see maailm olla väljakutseks, et omandatud oskusi ja teadmisi rakendada. See uks võib olla vabalt Siimusti kooli oma, selja taha jääb turvaline keskkond, ent saadud oskused aitavad noort kindlasti elus edasi. Samas võib see olla uks koolimajja ning tüdruk uudistab hoopiski uut koolimaja.
Kooli ajalugu pannakse kirja kevadel ilmuvas almanahhis. Esimest korda ilmuv almanahh kajastab 15 aasta töid ja tegemisi, sealt leiab õpilaste joonistusi, kirjatöid ja fotosid. Urmas Paju kinnitusel saavad kõik kevadised koolilõpetajad koos tunnistusega ka almanahhi.
Võimalus õues õppida
Kiigemetsa koolil on plaanis osaleda kevadisel Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektitoetuste konkursil. Kooli territooriumile kavatsetakse luua õppetööks vajalik loodusrada. Praegu vaadatakse koos õpetajatega üle õppekavad, et tulevane loodusrada kinnistaks edaspidi tundides õpitavat. Õpilastele oleks õuesõpe põnev ja pakuks avastamisvõimalusi. Ise ümbritsevat loodust nähes ning käega puudutades omandatakse teadmised hõlpsamini.
Kooli lähedale jääb ka metsariba ning pole välistatud, et loodusraja luuakse mitmes etapis. Nii saab õpilase arengu toetamiseks kasutada ära kõik ümbruskonna looduse võimalused. Olenemata sellest, kas projekti rahastatakse või ei, mõtted soiku ei jää.
Urmas Paju peab õpperaja arendamise juureks oluliseks koostööprotsessi. Vaadatakse ning hinnatakse kooli territooriumil peituvad võimalused. Kui koolilähedane loodus kaardistatud ning eesmärgid selged, ei ole ideede teostuski enam kaugel.
Pakutavad teenused
Kiigemetsa kool täidab maakonna hariduselus väga olulist rolli. Seda vajavaid õpilasi on hetkel 80. Lisaks õppetööle on koolil võimalik pakkuda rehabilitatsiooniteenuseid, riigi poolt on selleks vajalikud vahendid olemas.
Peale selle ollakse võimelised vastavalt plaanile ise teenuseid pakkuma. Näiteks töötavad siin logopeed, füsioterapeut, eripedagoog, psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Puudega lapse vanemal on õigus taotleda riigilt laagrit. Kool pakub vajajatele ka suvist lastehoiuteenust. Tegemist on kümnepäevase laagriga, kus lapsed saavad vastavalt oma võimetele matkata, ujumas käia või ka lihtsalt puhata. Et huvilisi jagub, korraldatakse laagrit kahes vahetuses. Urmas Paju kinnitusel on laager lapsevanematele suureks abiks.
Erivajadustega lapse kõrvalt on keeruline tööl käia ning üksi koju teda jätta ei saa. Suvist lastehoiuteenust saavad kasutada kõik need, kellele on koostatud rehabilitatsiooniplaan. Üldiselt muid piiranguid ei ole, kuid kindlasti jälgitakse seda, et lapsed vanuseliselt omavahel sobiksid.
Sport on koolis alati au sees olnud. Seda kinnitab klaasvitriin, mille taga medalitele ja karikatele enam ruumi ei jagu. Noored on edukad sportlased ning seotud eriolümpia liikumisega, kus ollakse üks põhitegijatest. Koolis pakutakse lastele kogu aeg jõukohast sportlikku tegevust. Sügiselgi on tulemas suur, üle-eestilise tähtsusega jooksukross.
Kiigemetsa kool pakub pärast 9. klassi lõpetamist õpilasele võimalust jätkata lisaaastaõpinguid lihtsustatud õppel üks aasta ning toimetuleku- ja hooldusõppel kuni kolm aastat, et ennast eluks, samuti ametikoolides edasiõppimiseks paremini ette valmistada.
Kiigemetsa koolis viis aastat direktorina töötanud Urmas Paju rääkis, et kool on arenenud nii sisu kui tegevuste osas. Hariduspoliitika toob kaasa muudatusi. Mõeldakse sellele, millises keskkonnas on õpilasel parem õppida. Direktori hinnangul võib peale Kiigemetsas õppivate laste olla Jõgevamaal veel umbes 50 last, kes õpivad lihtsustatud õppekava alusel ja Kiigemetsa suudab teistele koolidele selles osas oma kogemustega abiks olla.
Hindamatud kogemused ja oskused
Kolmandat aastat pensionipõlve pidav endine Kiigemetsa kooli õpetaja Hilja Simson on koolis töötanud 50 aastat. Algselt algklassiõpetajana töötanud pedagoogi aastatega saadud kogemused ja oskused teenisid teda 38 aastat eripedagoogika vallas. Hilja on töötanud õpetaja ja õppealajuhatajana nii Kiigemetsa kui ka enne seda tegutsenud Vägeva koolis. Kogenud pedagoog meenutas, et nende aastatega on palju muutunud. “Nagu öö ja päev,” kinnitas õpetaja Simson. ja. “Maja on hoopis teine kui varem. Praegune hoone on laste jaoks ning arenenud nende vajadustest lähtuvalt. Kunagised magalad on kadunud.”
Eriti oluliseks peab Hilja Simson seda, et staažikad õpetajad on oma haridust täiendanud.
Kooli algusaegadel ei olnud piisavalt eriharidusega inimesi. Kuid nüüd on pedagoogidel paremad teadmised ja oskused õpilastega tegelemiseks ja suhtlemiseks.
“15 aasta jooksul on ümbruskonna suhtumine paremaks muutunud. Kooli loomise ajal inimesed pelgasid seda, keegi ei teadnud, millega on tegemist. Nüüdseks on mõistetud, et kool on vajalik nii kohalikele kui ka riigile,” rääkis Hilja Simson, kes on veendunud, et see kool on oluline ja siit saab hea hariduse.
Rõõm väikestest asjadest
Huvijuht Merje Talistu võttis 15 aastat koolielu kokku lausega “rõõm väikestest asjadest”.
“Iga päev koolis on uus, eilsed, üleeilsed, kümne aasta tagused hetked ei kordu kunagi. Rõõm pisikeste edusammude üle ja oskus neid märgata on õpilaste ja õpetajate jaoks väga tähtsad,” rääkis huvijuht.
Ta meenutas, et kui ta õhtuti õppimistunde juhendas, oli tal üks õpilane, kes ei rääkinud. Ta suhtles küll klassikaaslastega, ent täiskasvanud temaga kontakti ei saanud. Kuid äkki vastas see laps õpetaja Merje üllatuseks teisel poolaastal tunnis õpetaja jutu peale “mhm” – see oli üks väga õnnelik hetk.
MARGE TASUR
