Metsaservas Linakülas asuva Järsumäe talu juures tuleb Virve Kösterit mõnda aega oodata. Varsti hakkabki paistma jalgratas, mille sadulas energiline memm pedaale sõtkub. “Käisin postkontoris ja aega kulus kauem kui arvasin, sest jäin teel mitme tuttavaga pikalt juttu ajama,” ütleb perenaine, kel kombeks esimesena tere öelda nii saare põliselanikule kui ka kaugelt tulijale. Kuuldes soovist pikemalt juttu ajada, kutsub ta külalise tuppa ja keedab piisava kangusega kohvi.
Oma sünniaastat Virve ei häbene ja teatab, et tuli ilmale 1928. aasta 30. jaanuaril Pärnus. Alates 1941. aastast on tema koduks olnud Kihnu. Siin hakkas ta aastakümneid tagasi ka laule kirjutama, mida tänaseks on kogunenud üle kahesaja. Esimese laulu loomisaasta pole rahvalaulikul kahjuks enam meeles. Oma loomingu tutvustamiseks otsib ta aga välja ühe vihiku ja hakkab laulma laulu eesti rahva saatusest erinevatel aegadel. “See ongi vist minu kõige pikem laul, millele võib pidevalt salme juurde mõelda,” ütleb Virve Köster ligi kümneminutilise esinemise järel.
Virve Kösteri lapsepõlveunistus hakata lastekirjanikuks või õppida balletikoolis jäi täitumata Teise maailmasõja tõttu. Elama tuli hakata rasket ja lihtsat elu ja tegema visa tööd.
Selline keskkond kujunes ka laulude inspiratsiooniallikaks. Nagu mitmed Kihnu naised, on Virve töötanud ka kalurina. Kord tormisel Läänemerel sattus tema elu tõsiselt ohtu. Koju jõudes hakkas ta mõtlema looduse stiihiale ja võimsusele, selle seosele inimese saatusega. Sellistes meeleoludes valmiski laul “Mere pidu”, mille refrään “Meri on, meri jääb…” paljudele vist ka une pealt meelde tuleb. Korduvalt on Virve seda laulu esitanud koos ansambliga Kukerpillid. “Mõtted, mida lauludes väljendada, tulevad mul vahel lausa sorinal pähe, sest need laulud räägivad ju elust enesest,” kõneleb Virve.
Noote Järsumäe Virve oma laulutekstidele kirja ei pane, millises toonis ja meeleolus üht või teist laulu esitama hakata, otsustab ta selle sisust ja oma emotsioonidest lähtudes. “Noote ma õieti ei tunnegi. Kunagine kooli muusikaõpetaja ärgitas mind küll neid õppima, mina aga mõtlesin, mis ma nende tundmisega peale hakkan. Nüüd, mõistagi, on hilja õppida.”
Tänavu ilmus Virve Kösterilt laulik koos CD-plaadiga. Nõmme Kultuurikeskuse töötajad panid kirja ka noodid. “Nõmme Kultuurikeskuses korraldati ka laulikule ja plaadile igati suursugune esitlus,” räägib Virve ja lisab kodusaare patrioodile omase uhkusega, et raamatut ja plaati kaunistavad Kihnu vöökirja mustrid.
Virve on oma loomingut tutvustanud ka välisriikides. “Koos Kihnu folklooriansambliga Kihnumoa käisime kaks korda Norras ja Rootsis, oleme laulnud ka Lätis ja paljudes Venemaa paikades, näiteks Arhangelskis. Varem oli kergem reisida kui praegu, meie ansamblit toetas kolhoos Pärnu Kalur. Nüüd on sõidurahade leidmisega raskusi,” kõneleb ta.
Kui Virve Köster kuuleb, et arenduskeskuste omavalitsuskonsultandid eesotsas SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus juhataja, omal ajal Kihnu koolis õppinud Toomas Pajulaga parasjagu saarele arengukava koostavad, hakkab ka tema Kihnu muredest rääkima. “Kõige olulisem on, et noortel tööd oleks ja nad saarele jääksid. Meil on praegu tublid arst ja õde. Mis siis saab, kui nad ära peaksid minema? Öeldakse, et helikopter hakkab patsiente vedama. No nii kaua, kui helikopter kohale jõuab, võib patsient ju igaveseks ära minna. Torm põhjustab Kihnus sageli elektrikatkestusi. Meil oli oma elektrik, aga nüüd tuleb see ametimees kohale kutsuda Tõstamaalt.”
President Arnold Rüütli kutsel käis Virve Köster Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud pidulikul vastuvõtul. “Ma ei salga, et soovisin, et Rüütel jätkab presidendina, kuigi ta on eakas. Kihnu muredest tahaksin nüüd rääkida ka uue riigipea Toomas Hendrik Ilvesega. Ma ei tea, kas ma temaga kokku saan, kas ta mind jutule võtab. Kihnu arengust oleks vaja rääkida ka seetõttu, et meie kultuuritraditsioone on tunnustanud UNESCO,” räägib kodusaarele kuulsust toonud rahvalaulik.
JAAN LUKAS
