Jõgeva politseijaoskonnas töötava 25-aastase patrullpolitseiniku Riin Tamme jaoks on korrakaitsja töö olnud üks ning ainuke elukutsevalik. Siiski annab ta endale aru, et tegemist on ohtliku ametiga ja igal hetkel võib juhtuda midagi halba, mis tema karjääri või isegi elu lõpetada võib.
Mis ajendas Sind politseinikuks õppima?
Pärast keskkooli lõppu 2007. aastal tuli mõelda, mida edasi teha. Politseiameti valisin ennekõike tänu emale. Tema juhtis tähelepanu sellele, et ma kipun alati kaklustele vahele minema ja üritan korda luua. Siis saigi selgeks, et see on õige valik.
Kuidas sisseastumiskatsed edenesid, kas tegid ka mingeid spetsiaalseid ettevalmistusi füüsilisteks katseteks?
Olen kogu aeg end vormis hoidnud, jooksmas käinud, seega ei pidanud vajalikuks end eraldi sisseastumiskatseteks ette valmistada. Katsed ei olnud ka eriti rasked.
Kellena Sa politseiametis töötada soovisid?
Algul, kui praktikatel käima hakkasin, siis tahtsin piirkonnakonstaabliks saada. Pärast kõikide praktikate läbimist otsustasin, et patrullis töötamine on minu ala. Enne lihtsalt puudus mul neist ametitest ettekujutus. Teised ametnikud töötavad peamiselt kabinetis. See mind ei tõmba, minu jaoks on ikkagi välitöö.
Kui pikalt oled juba Jõgeva politseijaoskonnas töötanud?
Asusin siia tööle 2009. aastal pärast Paikuse politseikooli lõpetamist. Soovisin kindlasti saada tööle kodukohta, Jõgeva jaoskonda. Päris lihtne see polnud, kuid minu töölevõtmisel said määravaks head hinded koolis ja aktiivsus.
Kuidas õnnestus Sul töörütmi sisse elada ja end patrullis kehtestada?
Algul ma ikka mõtlesin, et kolleegid hakkavad ehk võõriti vaatama ja patrullis inimesi kinni pidades on ka suhtumine selline, et mis sa, naine, siin nüüd üritad. Siiski ei olnud asi nii, nagu ette kujutasin. Kollektiivis võeti mind kiiresti omaks ja probleeme polnud.
Kuidas politseisse ja täpsemalt just naispolitseinikesse suhtutakse?
Selles, et naispolitseinik tuleb korda looma, midagi erilist pole. Eks kõige suuremad ärplejad on ikka alkoholi tarvitanud noored, kuid neil on korralekutsujatega alati midagi kobiseda, olenemata sellest, kas politseinik on naine või mees. Ega ma pole ka selline väga naiselik naine. Mulle meeldivadki mehelikud tööd, ka kodus. Naudin näiteks puude lõhkumist ja muru trimmerdamist. Seetõttu on minu hoiak ka pigem mehelik ja suudan ennast vaevata kehtestada. Samas on inimeste suhtumine ikkagi selline, et politsei eesmärk on ainult trahvida. Üritame inimestele selgeks teha, et meie trahvi suurusi ei määra ja seadusi ei tee ning teeme vaid oma tööd.
Teadvustad Sa endale, et sinu töö on ohtlik?
Jah, pidevalt! Kogu aeg peab valvel olema.
Kas selline pidev valvelolek närvikavale halvasti ei mõju?
Kusjuures ei mõju, pigem ongi huvitav, kui peab ette aimama, mis järgmiseks juhtuda võib. Pea ees ikka tulle ei lähe, enne peab korralikult olukorra läbi mõtlema.
Millised on olnud ohtlikud olukorrad Sinu tööpraktikas?
Neid on olnud palju. Siiski on üks hästi eredalt meeles, kui kord Mustvees kalapüügi keeluajal ühte konkreetset autot passisime. Meil oli teada, et nad teevad salapüüki. Auto liikuma hakates peatasime selle kinni. Autos oli palju vene keelt kõnelevaid isikuid. Käskisime auto pagasiruumi lahti teha ja seal olid kalakastid. Peal oli kast kaladega, mida võis püüda, kuid alla oli peidetud kast, kus sees keeluajal püütud haug. Tol momendil arvasin, et mees tunnistab oma vahelejäämist ja kõik, aga kui havi nähtavale ilmus, hakkas hoopis hull madin pihta. Mees hakkas kala käest kätte pilduma ja läks jubedaks mölluks. Asi lõppes ikkagi sellega, et kala jõudis suure pildumise järel kraavivette. Sellest olukorrast sain küll mõned kriimud ja marrastused, kuid õnneks pole ma seni oma töö pärast veel tõsisemalt vigastada saanud.
Relvast oled lasknud või kedagi sihtinud?
Laskmisega saan hakkama. Reaalses tööolukorras olen korra ka relva välja võtnud, kuid inimest sihtida polnud ses olukorras vaja, hoidsin ainult relva käes, toru maa poole suunatud. Ma jätan siin täpsustamata, miks seda oli tarvis teha.
Kas oleksid võimeline ka inimest tulistama, kui seda peaks tarvis olema?
Kindlasti.
Patrullpolitseiniku töö tundub tavakodanikule igav ja Eesti heitlike ilmade tõttu ka sageli ebameeldiv? Kuidas Sina oled suutnud päevast päeva seda tööd teha ja sellega ka rahul olla?
Heitliku ilmaga harjub ära, ühel päeval on külm, teisel päeval palav. Töö on vaheldusrikas ning iga päev on erinev. Igav ei ole kunagi, kuigi öised vahetused kipuvad vahel väga venima.
Millised on põhilised probleemid, millega iga päev tegelete?
Põhimure on alkohol ja pensionipäevad ning eriti need kaks koos. Kuu alguses on alati tööd palju. Mõned jäävad purjuspäi kusagile magama, palju on väljakutseid kakluste pärast, tihemini istutakse purjus peaga autorooli.
Kuidas maakonna lõikes probleemid erinevad?
Mustvee piirkonnas püüavad inimesed palju oma probleeme isekeskis ära lahendada, politseid kaasatakse harvem. Eks seal on ka neid, kes on vaenulikud ja käivad ringi, rusikad taskus.
Kuidas Sul vene keelega lood on, suhtled vabalt?
Ei. Vene keelega on mul probleeme. Aru saan ja suudan end käte-jalgade abiga selgeks teha. Mustvees olen üldiselt vene keelt kõnelejatega hästi hakkama saanud. Alati on kuidagi võimalik asjad ära lahendada. Ka nemad püüavad vajadusel rohkem eesti keeles suhelda, et asjad korda saada.
Kas maanteeameti ja politsei tehtavad kampaaniad rikkumiste ennetamiseks on kasu toonud?
Helkurite jagamisest ja jalgratturitele suunatud kampaaniatest on minu meelest kasu olnud. Inimesed kasutavad rohkem helkureid ja rattad on tehniliselt heas korras. Joobes juhtimine on tõsine probleem, mis küll kuidagi väheneda ei taha.
Kuidas saaks ka joobes roolikeerajate arvu vähendada?
Ma arvan, et suuresti jääb asi ikkagi politseiameti ressursside puudumise taha. Meid on nii vähe, et ei jõua piisavalt autojuhte kontrollida.
Palju on räägitud politseiameti ressursside vähesusest ning teada on, et korravalvurite palganumber pole kiita. Mis motiveerib väiksest palgast hoolimata seda tööd tegema?
Tõesti, palk ei ole väga motiveeriv. Minu motivaatoriks on huvi inimeste murede vastu. Näiteks, kui kusagil pingil magab alkoholijoobes inimene, siis mind huvitab, miks ta seal on. Teine asi on vaheldusrikas töö, iga vahetus on erinev. Lisaks on minu töö juures väga meeldivaid nüansse. Näiteks mulle väga meeldib autot juhtida. Algul ei tahetud mind rooli lasta, oli kuidagi selline mentaliteet, et “naine roolis, auto kraavis”. Nüüd patrullis olles juhin autot tavaliselt mina. On olnud olukordi, kus on tarvis ka väga kiiresti sõita, kas väljakutsele või siis kedagi jälitada.
Oled Sa mõelnud võtta juurde mingit lisatööd või õppida juurde mõnda muud eriala?
Eks ma olen ikka mõelnud lisatöö peale, kuid sellise graafiku juures pole see paraku võimalik. Lisaks tahab oma elu ka elamist. Sel kevadel lõpetasin sisekaitseakadeemia, seega on mul nüüd ka kõrgharidus käes. Ma ei näe vajadust mingi muu eriala järele. Tõesti sooviksin läbida veel erialaseid koolitusi: vaja oleks enesekaitse kursusi, harjutada laskmist, kuluksid ära ka välismaalaste kontrollimise kursused.
Riin Tamme ei karda võtta vastutust
Jõgeva politseijaoskonna juht Ivar Dubolazov ütles, et Riin on tubli noor kolleeg, kes on väga kohusetundlik ja püüab alati tööülesandeid võimalikult korrektselt täita.
“Ei karda võtta vastutust. Ta on väga hea suhtleja ja kuulaja, mis on politseiametnikule väga vajalik omadus. Riin on väga abivalmis ja püüab alati ka tööst vabal ajal kolleege aidata, kui see vähegi võimalik on. Käesoleval aastal esindas Riin koos Raul Pärnasaluga edukalt Jõgeva politseijaoskonda Lõuna prefektuuri kutsemeisterlikkuse võistlusel, kus nad saavutasid teise koha. Kahjuks ei saanud Riin minna võistlema vabariiklikele võistlustele ja nii sai võimaluse osaleda Alar Sadam. Ta võistles seal koos Raul Pärnasaluga. Meeskondlikult võideti esikoht ja individuaalselt jäi Sadam teisele kohale.”
EILI ARULA
