Lutsu “Kevades” sai Toots püstoliga saunaakna sisselaskmise ja Tõnisson saksapoiste parve jõepõhja laskmise eest köstrilt kõvasti pragada ja karistada. Sel nädalal paugutatakse “tamasseri raudadega” ja uputatakse parvi otse Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi klassitoas, aga õpetajad ei ütle selle peale ühtegi paha sõna, sest “koerust” tehakse laste targemaks saamise ja teadushuvi äratamise nimel.
On teisipäeva hommik. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ja teaduskeskuse Ahhaa koostöös käivitatud programmist “Kasta hanesulg piima sisse…” on tulnud osa saama kakskümmend Paide Gümnaasiumi VIIIa klassi õpilast, kellest enamik poisid. Kui “Kevades” jagas kihelkonnakooli õpilastele tarkust õpetaja Laur, siis nüüd seisab klassi ees õpetaja Laura ehk Tartus tegutseva teaduskeskuse Ahhaa keemiatudengist giid Laura Vigel, kelle energiaga võiks, tundub, väikese tuumajaama käivitada.
Esimese “Kevadest” tuntud objektina võtab Laura ette Imeliku kandle ja küsib, mida on üldse heli tekitamiseks vaja. Üsna varsti tuleb õige vastus: miski tuleb võnkuma panna – kas pillikeel, õhk torus, häälepaelad vms. Kõigepealt teevadki Laura ja tema abiline Katja “muusikat” kurrulisi plasttorusid pea kohal keerutades, seejärel kutsutakse appi kaks noormeest, kellele antakse kätte eri pikkusega metalltorud, millesse Laura kuuma õhku sisse puhub. Kui poisid torud vertikaalasendisse tõstavad, hakkavad need “laulma”. Laura lubadus, et poisid saavad paljalt toru hoidmise eest aplausi osaliseks, leiab kinnitust: “torumuusika” on tõesti nii efektne, et publik plaksutama hakkab.
Veelgi uskumatuma tulemuse annab lusika kuiva jää ehk süsinikdioksiidijää tükile asetamine: tekib hambapuuri häält meenutav surin. Teema lõpetuseks kutsub Laura klassi ette neli poissi ning annab kolmele neist õhust hõredamat heeliumi ning ühele õhust tihedamat väävel-heksafluoriidi sisse hingata. Kui poisid Laura palvel kvartetti laulda üritavad, ei tule sellest suurt midagi välja, sest nii lauljad kui kuulajad väänlevad naerukrampides. Heeliumi hinganud teevad nimelt Buratino ja väävel-heksafluoriidi hinganu karuhäält.
Järgmisena võetakse lähema uurimise alla “Kevades” Lesta poolt teistele poistele jagatud piimaga kirjutamise õpetus ning püstitatakse küsimus, missugune piimas leiduv aine kirja pärast paberi kuumutamist nähtavaks teeb. Selleks tehakse kirjaproov kolme erineva piimatoote, nn dieetpiima, 2,5 protsendilise rasvasisaldusega joogipiima ja 35 protsendilise rasvasisaldusega rõõsa koorega.
Kaks hinnet
Kui kirjaproovid tehtud, käivitatakse kuumapuhurid (triikrauaga paberi kuumutamine võtaks rohkem aega!) ja peatselt täitub klass umbes sellise lõhnaga, nagu oleks piim pliidil üle keenud. Nagu selgub, jättis kõige tugevama jälje paberile joogipiim, milles on nii süsivesikuid kui ka valku rohkem kui teistes piimatoodetes. Laura kinnitab, et just valk on see, mis kirja nähtavaks teeb.
“Õpetaja, läheme meie ka tindilt piimale üle!” hõikab keegi naljahammas esimesest pingist. Füüsikaõpetajast klassijuhataja Silva Jürisoo ei jää vastust võlgu, vaid lubab sel juhul e-kooli sisse kanda kaks kontrolltöö hinnet: selle, mis pandud enne, ja selle, mis pandud pärast paberi triikimist.
Veel uurivad Paide noored Laura eestvõttel Tootsi ja Kiire saunaskäigu, saksapoiste parve põhjalaskmise ja “tamasseri raudade” juhtumit. Saunaskäiguga seoses saab uurida õhu ja vee erinevat soojusjuhtivust ning udu olemust. Pool klassituba ongi lõpuks kuuma vee ja vedela lämmstiku abil tekitatud “kunstudu” täis.
Saksapoiste parvi asendavad seekord väikesed lauatükikesed, kive liiv ja Amme jõge ümmargune akvaarium. Õpilaste ülesanne on välja uurida, kui suur kogus liiva tuleks “parve” külge kinnitatavasse minigrip-kotikesse kaaluda, et “parv” põhja vajuks, st et koorma massi poolt tekitatud jõud oleks suurem parve üleslükke- ehk Archimedese jõust. Kui noored sellega hakkama on saanud, teeb Laura selgeks, et Tõnisson oleks parve ka ilma sellele kive veeretamata põhja saanud lasta, juhul kui ta oleks suutnud mingil viisil muuta vee tihedust. Laura ise vähendab seda veele süsinikdioksiidijääd lisades. Vesi akvaariumis hakkab mulisema ning lõpuks “keeb” akvaariumis, piltlikult öeldes, parvesupp.
Pauguga lõpp
“Tamasseri raudade” juhtumit uurides selgub, et püssirohi ei tee kaugeltki igas olukorras “pauku”. Kui see lahtisele alusele raputada ja süüdata, siis põleb see üsna rahulikult, kui aga toppida püssitorusse ja tropiga katta, siis ei mahu püssirohu põlemisel vabanev suur kogus gaase kitsasse ruumi ära ja tekibki plahvatus. Klassis tehtud tagasihoidlikule paugule järgneb natuke kõvem pauk õues: Laura valab plastpudeli vedelat lämmastikku täis ja viskab selle siis jõkke, kus see plahvatab ja tükk aega tossu ajab. Sellega ongi kahetunnine teadusteatrietendus läbi.
“Meie koolis on praegu käimas Euroopa Liidu rahastatav kolmeaastane loodusainete ja matemaatika integratsiooni projekt ning tänane programm haakub sellega väga hästi,” ütles Silva Jürisoo. “Ning üldse on tore, kui õpilased saavad teha katseid, mida koolitunnis teha pole võimalik, ning saavad õppida midagi teises keskkonnas või teiste inimeste käe all kui tavaliselt.”
Programmi “Kasta hanesulg piima sisse…” idee nuputasid Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann ning arendus- ja projektijuht Janek Varblas välja paar aastat tagasi. Kui haridus- ja teadusministeerium teaduse propageerimise projektikonkursi välja kuulutas, vormiti idee projektiks, mida sihtasutus Archimedes rahastas. Toetuseks saadud ligemale kaheksa tuhat eurot võimaldasid programmi Ahhaa keskuse abiga ette valmistada ning seda ühtekokku kolmesajale Jõgevamaa ja mitme muu paiga õpilasele tasuta pakkuda. Isegi õpilaste kohalesõit makstakse täielikult või osaliselt kinni. Eelistatumaks publikuks ongi kaheksanda klassi õpilased, kelle õppekavaga tehtud katsed kõige paremini seostuvad.
“Võib-olla suudame mõned Ahhaa keskuse poolt välja töötatud katsed tulevikus mõnesse oma tavaprogrammi lülitada,” ütleb Arne Tegelmann. Laura Vigel lisab, et tema meelest on “Kevades” nii palju keemia ja füüsikaga seonduvat, et selle raamatu põhjal võiks veel mitu taolist programmi kokku panna. Näiteks saaks uurida, miks uisud jääl libisevad, kui paks peaks olema jõejää, et uisutajad sellest läbi ei vajuks, ning kui tuline peaks olema ahjuroop, et see riidesse augu põletaks.
Nii et köster oma piiratuses võis Tootsi ja Tõnissoni pahandusetegijateks pidada, ent teisipäeval kihelkonnakoolimuuseumis nähtu kontekstis tuleks neid võib-olla hoopis noorteadlasteks tituleerida.
i
RIINA MÄGI
