Justnimelt. Olgugi et kalender näitab veel talve ja maa on suures osas lumevaiba all, käib külvitöö täie hooga. Seemneks, mida külvatakse, on paanika. Ja tundub, et seeme langeb viljakasse mulda.
Kõige suurem paanikapõld asub hetkel uue valitsuse moodustamisel. Sest propagandamasin, millega inimesi hirmutatakse, töötab täistuuridel. Kahjuks peab tõdema, et üks peaosalisi on siinkohal suur meedia, kes annab oma tagant utsitamisega aina hoogu juurde.
Kindlasti tuleb tunnistada, et suures võimukoridorides toimuvad mängud paljudele ei meeldi. Mõjuvad hirmutavalt ja tekitavad ebakindlust. Kõige selle juures ei saa aga üle ega ümber valimistulemustest. Kõrgeima võimu kandja otsustest. Nii oli see kohalikel valimistel, on nüüd ja jääb ka tulevikus.
Inimesed tegid valimiskastide juures oma valiku ja tulemused kujunesid just sellisteks nagu need kujunesid. Paljud pettusid, paljud rõõmustasid. Jättes nüüd kõrvale selle ebameeldivama osa, kes kellega käib, peab ometi tunnistama valitute valikuid. Kahjuks, ja just siin peitubki võibolla üks paanikanupp, ei taheta meil kuidagi tunnistada valimistega antud mandaate. Justkui oleksid need kusagilt mujalt kellegi karvase käe poolt ette antud.
Käsud siin ei aita
Ei ole kaugel see aeg, kui isegi Vabariigi president teatas veel enne valimisi, et olenemata tulemustest ühele erakonnale võimalust valitsuse moodustamiseks ei anta. Kohe pidi meid siis vastasel juhul ees ootama Venemaa rüppe langemine ja Eesti riigi kadumine maamunalt. Nii tegelikult tõmbas riigipea kümnetele tuhandetele valijate jaoks veel enne valiku langetamist nende soosikule kriipsu peale. Seda kõike vaadati enamuse poolt vaikides pealt. Kui siis lõpuks tulemused tulid, ei olnud need jälle teistele meelt mööda.
Nii on aastatega kujunenud nagu arusaam, et valimised valimisteks, kuid rahvalt mandaadi saanud erakonnad ei tohi isepäi otsustada, kellega nad koostööd hakkavad tegema. Nagu on ka vale arusaam sellest, et valitsuskoalitsiooni peab moodustama võitja. Ei pea. Seda pole kirjas üheski seaduses. Küll on seda juhtunud Eesti riigi ajaloos riiklikul tasemel ja ka paljudes omavalitsustes, et valimised võitnud erakond mängib (või mängitakse) nurka. Sest üks asi on valimised võita, teine asi on arukalt valitsus kokku panna, et oleks liitlasi ja kaasatulijaid.
Need kõik on demokraatia viljad, meeldivad nad meile või mitte. Seepärast tuleb neid võtta just sellistena nagu need on. Usun, et keegi meist ei igatse tagasi seda aega, mil võitjad olid valimistel alati ette teada ja hääletusprotsent oli halvimal juhul 99,4.
Aga meil kõigil on võimalus juba järgmisel korral valimiskasti juures veidikenegi kauem mõelda, et kellele me oma hääle (volitame ennast esindama) järgmiseks neljaks aastaks anname. Kas mehele teleekraanilt, kes lubab taastada algse Tartu rahu piiri (kas siis Venemaale sõja kuulutamisega?) või daamile naaberkülast, kes elab meie keskel ja valutab südant oma kodupaiga eest.
Sõdiks kõigepealt iseendaga
Eestlaste teine suurem paanika seostubki sõjahüsteeria külvamisega. Pärast seda, kui hiljuti oli teatavaks saanud kaitseministeeriumi soov oluliselt suurendada Aegviidu polügooni, osta laienemiseks maid ja talusid, küsiti õigustatult: kas me valmistume sõjaks? Lisades siia juurde veel soovi, anda ka kaitseministeeriumile õigused pealtkuulamiseks. Õnneks Vabariigi president Kersti Kaljulaid seda Riigikogus heaks kiidetud seadust ei allkirjastanud.
See kõik meenutabki natuke seda, mismoodi sõjaks valmistuvad riigid maid ja maju kokku ostavad, et ettevalmistuseks rohkem ruumi saada. Lisaks annavad paanikale hoogu katkematud uudised sellest, kuidas uusi ja võimsamaid relvi osta, kuidas liitlasvägede koosseisu pidevalt suurendada.
Kunagi rääkis üks Ameerikas elanud vanahärra, et kui ta 1930ndatel merd sõitis, siis peatus ta tihti Euroopa sadamates. Ja kui ta siis korraga nägi, kuidas sadamad täitusid aina enam ja enam sõjatehnikaga, mõistis ta väga hästi: aeg on Euroopast lahkuda. Ta läks Ameerikasse ja jäigi sinna. Euroopas aga algas sõda.
Kurb on aga see, et me võime oma kaitsekulutuste protsenti tõsta kasvõi viiele, aga kui tuleb üks tugev paaritunnine lumesadu, siis on mitmed Eestimaa asulad kolmeks päevaks vooluta ja mobiilsed telefonid muutuvad suveniiriks. Võibolla suunaks hoopis rohkem raha ja energiat kriisiennetusele, mitte uute mürskude ostmisele.
Kindlasti ei ole aga need kohad, millega inimeste seas paanikat külvata. Depressiooni- ja stressirohkust on meil selletagi.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
