Eelmisel kevadel külvasin esimest korda teekummelit. No tuli neid väikesi õisikuid rohkesti. Korjamine oli tüütu, sest õisikukiht ei tahtnud kuidagi algul isegi korvi põhja ära katta. Kaotasin nende vastu huvi, aga nii nad seal terve suve muudkui omapäi õitsesid, üha uusi õisikuid muudkui tekkis, eks seemneidki.
Tänavu oli maapind pärast lume sulamist kaetud väikeste taimehakatistega. Mõtlesin, et tore küll, las kasvavad, ei pea jälle külvama. Aga kui see tihe taimemets muudkui sirgus ja mai keskel õitsele puhkes, siis ei olnudki uus põlvkond sugugi tee-, vaid suures osas hoopis tavalise lõhnava kummeli, ubinheina moodi. Mis seal ikka, puhtas kohas kasvanud. Väärtuselt ubinhein ju teekummelist palju maha ei jää ja aitab igasuguste valude ja põletike vastu! Lõikasingi saagi maha, suure osa maapealsest taimest, nagu olin näinud palju aastaid naabrinaisi talitavat. Palju lõbusam kui tillukeste teekummeli õisikute varumine. Eks nii ole paljude liikidega, et suvalises kohas kasvanud taime seemnest kasvanud põlvkond pole enam see – loodus armastab kombinatsioonimänge.
Vikipeedias, mida ei soovitata 100 protsenti uskuda, on juttu 2006. aasta uuringutest. Et loomadel aitab kummelitee veel krampide vastu, rahustab ja alandab kolesteroositaset, on diabeedi, isegi vähirakkude ja herpesviiruse vastu ja toimib antioksüdandina. Niisugused avastused ainult rõõmustavad. Tore, et mõned tolmulestad ei kannatavat kummelit; ainult kuidas seda kontrollida saaks? Teekummel olevat ka taimearst – parandab teiste taimede kasvu ja tervist, eriti neil, mis on eeterlikest õlidest rikkad. Nii et tema läheduses kasvab piparmünt lõhnavam ja basiilik vürtsikam.
Mai lõpul on ka maikellukeste hiilgeaeg. See lõhn ei ole siiski pealetükkiv, kaugelt tuntav, vähemalt mina tunnen lõhna alles siis, kui ikka nende juurde kummardun. Nende risoomid on küllaltki “võitlusvalmid” – minu kaks piibeleheala on küllalt ühtlased, umbrohtu on seal vähe. Aga vilus kasvavad maikellukesed on hoopis võimsamad ja ilusamad ning õisikud püsivad kauem värsked! Päikese käes on õisikul vähem õisi ja needki tõmbuvad kiiremini kollakaks, eriti praeguse kuivaga…Tänavu ei ole nii, nagu August Kitzbergi muinasjutus, kus Piibeleheneitsi suure vihma tõttu koduta jääb ja peab uut eluaset otsima. Vähe on neid taimi, mis varjus isegi paremini kasvavad. Neid annab peale hostade ja astilbede otsida.
Õhtul õues oli aga pidu õhus. Nii kõrgele, kui silm seletas, oli näha sääsetralli – surusääsed parvlesid, muidugi oma muusika saatel. Ja pääsukesed pikeerisid oma tuntud kiiruses selles nende ruumilises peolauas. Pärast parvlemist munevad surusääsed vette ja arenevad seal kaks aastat, et siis ülejärgmise aasta maikuus uuesti rõõmsalt õhus tantsida.
Ja mis meilgi muud teha, kui looduse toimekusest nakatuda või vähemalt selle üle head meelt tunda!
EHA NÕMM
