Kevad ja eriolukord viib üha enam inimesi järvedele, meie maakonnas peamiselt Peipsi järvele, ja jõgedele kalale. Eriolukorra alguses tehti lausa üleskutseid, et kui teil kodus parajasti midagi tarka teha pole, püüdke kala. Ka Vladislav Koržets ütles oma toetava sõna ja tuletas meelde, et püüda tasub ikka kala, mitte minna veekogu äärde tina panema.
Üleskutse on tore, kuid kalapüügiga käib kaasas ka pahupool, mida kahjuks peavad nentima need, kes on kutsutud ja seatud kala- ja keskkonnakaitsega tegelema. Neil on kalapüügi hooajal käed-jalad tööd täis, et kontrollida, kas kõik ikka toimub seadusetähte täitvalt. Et püügivahendid oleksid korrektselt veekogus tähistatud ja nõuetele vastavalt vette paigaldatud.
Keskkonnainspektsiooni looduskaitseosakonna peainspektor Ivo Kask märkis Vooremaale, et põhiline mure on see, et ei täideta täpselt kalastuskaartidega kaasas käivaid nõudeid. Kasutatakse keelatud silmasuurust, lubatust pikemaid kaldavõrke või jäetakse püügivahendid tähistamata. Tuleb ette ka olukordi, kus pannakse sõprade ja tuttavatega võrgud ühte jadasse, mida harrastuspüügil kindlasti teha ei tohi.
Iga kalastuskaardil alusel kasutatav kaldavõrk peab olema veekogus eraldi püügile asetatud. Lipule tuleb märkida loetav isikukood, mitte mingid kritseldatud suvalised numbrid. Tuleb ette olukordi, et on võimatu aru saada, kelle võrguga on tegemist.
Tuvastatud arvukalt rikkumisi
„Alatine probleem on selge kuuluvuseta võrgud, sest levinud on arvamus, et milleks seda luba vaja läheb, kui saab ka niisama,“ tõdes Kask. „Praegu on just Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves särjepüügihooaeg kaldavõrguga püügiks.“
Peale kutseliste on kevadperioodil ka harrastajatel võimalus võrke püügile asetada, kui selleks on lunastatud kalastuskaart. Karantiiniaeg mängib ehk natuke kaasa, kuid kevaditi on pilt igal aastal enam-vähem sarnane.
„Ei tea, kas linnast on rohkem või vähem rahvast järveäärsetesse asulatesse sõitnud, et eri kalapüügivahenditega kalapüügiga tegeleda,“ ütleb Kask. Ega sellele täpset vastust anda oskagi. „Äkki inimesed natuke loodavad, et riigiasutused on rohkem hõivatud eriolukorraga ega pane kõiki rikkumisi tähele või ei jõua igale poole.“
Kask selgitab, et alates 1. märtsist, kui Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel algas kalastuskaartide alusel püük kaldavõrkudega, on keskkonnainspektsioon tuvastanud arvukalt rikkumisi, mis on seotud võrkude püügile asetamise ning tähistamise ja märgistamisega. Märtsikuu jooksul on keskkonnainspektsioon eemaldanud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest 62 korral erinevaid püügivahendeid, mille püügile asetamisel eirati kalapüüginõudeid.
15 korral oli püügile asetatud keelatud silmasuurustega kaldavõrgud ning üheksal korral kahe kalastuskaardi alusel ühte jadasse ühendatud nakkevõrgud, mis ei ole kalapüügiseaduse mõistes harrastuspüügiks lubatud püügivahend.
28 korral on inspektorid leidnud kaldavõrke ja nende jadasid (kokku 51 võrku), millel puudus korrektne tähistus ja märgistus, mistõttu püügivahendite omanikke ei olnud võimalik tuvastada. Samuti on Lämmijärvest eemaldatud 10 korral 17 lõkspüünist ning väiksemad roostiku peidetud mõrdu ja kadiskaid.
„Keskkonnainspektsioon on pidanud tegema väiksemate rikkumiste eest kalastuskaartite omanikele telefoni teel kümneid märkusi ja suulisi hoiatusi,“ teatas Kask. „Hoiatada on tulnud nii märkelippude värvuse, märgistuse ja vahekauguse nõuete rikkumise kui ka märkelippude hoidmise eest veekogus ilma püügivahenditeta.“
Reeglitest tuleb kinni pidada
Paljudel juhtudel võetakse kalastuskaart kaldavõrguga püügiks, aga unustatakse üle vaadata nende kasutamise nõuded. Kalastuskaardi omanik peab meeles pidama, et kaardi soetamine ei anna üksnes õigust võrgupüügiks, vaid sellega kaasneb kohustus täita kalapüüginõudeid.
Keskkonnainspektsioon on kaasatud politsei- ja piirivalveametile eriolukorras toeks, et hoida ära rahvakogunemisi looduskaunites ja käidavates kohtades, millest nii mõnigi jääb meie maakonda. Kalapüügil ja kalapüügil on kindlasti vahe. „Kui kalastajad istuvad oma õngega rahulikult jõekäärus, siis sellega pole suuri probleeme tekkinud,“ kinnitas Kask.
„Mõni koht on selline, kus linnas kai peal kipub rohkem rahvast kogunema, kõik püüdjad ei mahu ära ning ollakse tihedamalt, kui kahe meetri reegel nõuab. Kui keegi juhtub rohkem kala saama, tekib teistel hasart ning vahekauguse nõue võib kiirelt ununeda. Meil ruumipuudust tegelikult pole.“
Kask peab nentima, et praegu meie piirkonna jõgedes eriti kala ei ole ja püüdjatel pole ka suurt huvi kaua ühe koha peal istuda. Praegused kalastajad mahuvad kõik meie jõgede ja kraavide kallastele ilusasti ära. Kuigi kutselisel püügil märtsis suuremaid rikkumisi ei tuvastatud, pole kalameestel sellegipoolest kerge, sest pandeemia tõttu on paljud turud ära kukkumas ning püütud kala realiseerimine keerulisem, kui on tavapäraselt.
Kalurid loodavad kohe algavale kevadisele tindipüügile, mis võiks ka natuke raha tuua. Kui tint miskipärast püüdmata jääb, teeb see rõõmu nii kohale kui ka ahvenale, kelle söögiks ta on. Raske on ennustada, kui palju kalad seetõttu kaalus juurde võtavad. Kui nad hästi kasvavad, on tulevikus lootust suurematele kvootidele ja paremale saagile.
Nii harrastuskalamees kui ka kutseline kalur peaksid kalapüügi nõuetest kinni pidama. See on ühelt poolt meie kalavarude kaitse, aga ka eetiline küsimus – kui osa kalapüüdjaid ei taha reeglitest kinni pidada, jääb ka ausatel kalameestel kala vähemaks.
INDREK SARAPUU
