Rändamine ruumis (ja ühtlasi siis ka ajas) pidi olema üks kõige paremaid viise maailma tunnetamiseks, jäi meelde kauge Peruu ja Amazonase giidi Ivo Tšetõrkini ütlemine raadios. Ta arvas veel, et oleme ületähtsustanud ühe meele, nägemise. Ka teised meeled on tähtsad ja neid ei pruugigi ainult viis olla. Tähtis on, jah, kohalolemine ja tajumine kogu kehaga, sest midagi muud meil ju suhestumiseks pole. Et tähtis pole ka giidi jutt kohapeal, sest infot võime ka ise ja pärast hankida, peame keskenduma koha mõjudele…
On ju levinud väljend “silmailuˮ, “kõrvailustˮ ja “lõhnailustˮ nagu ei räägita? Aga ise ostsin ühe taime ainult lõhna pärast, mäletan seda aastakümnete tagant, omaaegsest kooliaiast ‒ seda lõhna. Tuvastasin, et ta nimi on kivikilbik, üheaastane. Pidavat terve suve õitsema. Kuigi siis teadsin tema nime olevat kilbirohi, aga see on perekonna nimi, kuhu kuulub 150 liiki, mis looduslikult kasvavad Vahemeremail.
Olin paar päeva ära, selle aja sees läksid pirnipuud õide ja õu oli sääski täis saanud. Viimane muidugi ei rõõmusta ‒ kui olla tähelepanematu ja hoida maja uksi veidi rohkem avatud, kui vaja, ei leia enam kusagil rahu. On küll üks sääsepüüdmislamp, kuid mis see suure väe vastu jõuab?
Aga välgukiirusel sähvivad pääsukesed arvavad muidugi teisiti, las nad jääda eriarvamusele. Kuldnokkade pered on aktiivsed, kolmest pesakastist kostub “laste” rõõmuhäälitsusi vanemate ilmumisel kodu “uksele”, nokk täis, kaugelt vaadates mingeid narmaid. Eks need ikka kõhutäide ole, lihakas kraam. Üks pesakast jäi remontimatagi, põhjalaud veidi ripakil, paistab, et läheb õnneks. Ja neljas pesakond asub silmade kõrgusel vana õunapuu õõnsuses, küll on vanalindudel sinna tihti asja juba varahommikust saati.
Amazonase kanti ei ole võimalust minna, “reisin” oma territooriumil. Viimane saavutus oli, et korjasin elus esimest korda kuusevõrseid ja võililli ning tegin mõlemast siirupit. Uskumatu, kui maitsvad need on! Seni olin arvamusel, et mis erilist maitset neist ikka loota on, aga vale eelarvamus. Üks blogija õpetas, et võilille õisikutel tuleks võtta roheline üldkate ära, aga lehtigi soovitatakse süüa! Need ei sega sugugi ja üks mu tuttav on võtnud pähe, et iga päev tuleb seitse võilille vart ära süüa, mõjuvat maksale hästi. No need mulle küll ei maitse, aga keegi pole vist kunagi öelnud, et kõik peab meeldima? Minu kõige eemaletõukavam “maitseelamus” on olnud kauges minevikus riitsinusõli ja seegi ei meeldinud, kui kurku lennanud putuka alla neelasin. Aga võilille- ja kuusekasvumeed kuuluvad kindlasti plussmärgiga maitsete hulka, nojah, valge surm suhkur, kellele see ei meeldi? Aga see suhkur on “rikastatud”, kui kasutada kaevandustermineid… Mis pole õnnestunud võrdlus – maaki rikastatakse aherainet eemaldades, aga antud juhul on suhkrule lisatud häid aineid puhtast loodusest.
Mina pean saama oma tajuelamused lähiümbrusest, mõnes mõttes mugav, ei teki ahmimise tunnet, et sinna ja tänna vaja veel minna ja kas ma ikka toda või teist näen-kuulen-maitsen-kombin jne. Ma saan mõistlikult “doseerida” – kui tekib mõte, kas viinapuudel on õiepungad näha, lähen uurin. Eelmisel aastal peaaegu saaki polnud, üle-eelmisel aastal andis üks taim neli ämbritäit marju. Paistab, et viinamarju saab ka üle aasta, nagu õunu. Sel aastal on õiepungi rohkesti.
Minu “areaaliks” on ka lähinaabrid, kellest ühe juurde eile saabusin õigel ajal ‒ võttis ahjust välja häid täisterakukleid! Istusime siis tema iluaias, kus teiste kõrval uhkeldas õiterikkusega kullerkupp ja minia toodud tulbisibulaist olid sirgunud väga omapärased madalad kohevate õitega eksemplarid. Ja õuetagusele lagendikule ilmus kevadest “purjus” põder ‒ suur loom, keda pole kohanud õige mitu aastat. Ometi on meie lähedal maanteel liiklusmärk, mis hoiatab põtrade eest. Üle kümne aasta tagasi pidin auto tee peal peatama, et oodata, millal põder soola lakkumise teelt lõpetab… Ka õue perenaine polnud ammu kohanud seda looma. Nii me jälgisime teda üha lopsakamaks muutuvate põõsaste-puude tagant, mis üha vähem “eesriiet” avasid. Põder võttis siia-sinna suunda, peatus, kuulas, võttis korra isegi nõuks õuele ilmuda, aga kohe mõtles ümber ja tema lõplik otsus oli, et tuleb tagasi metsa minna.
Eestis on umbes 10000 põtra, keskmine eluiga on 8-12, kõrgeim vanus on kindlaks tehtud, et 27 aastat. Pole palju suure looma kohta, aga eks siin ole inimese käsi mängus. Jooksuaeg on augusti lõpust oktoobri alguseni, pullid võitlevad omavahel ja üks viljastab jooksuajal kuni seitse lehma. Vasikad sünnivad enamasti mais, järgnevad emale juba paaripäevaselt, esimesel elukuul kehakaal kahekordistub. Edaspidi võtavad juurde ühe kilo päevas ‒ no peavad ikka palju sööma. Suvel söövad peamiselt rohttaimi ja puulehti, aga talvel kulub ühel põdral 10-15 kilo puuoksi, ei kadesta seda nende talvist menüüd. Emad ajavad vasikad ära paar nädalat enne järgmist sünnitust.
Tuttav ütles, et minust oli kasu ka. Poleks ma mitte tulnud, ei oleks ta õue istuma läinud ja me kumbki poleks põtra näinud…
EHA NÕMM
