Lähenevatele pühadele mõeldes otsustati Jõgeva aleviku lasteaias korraldada jäneste näitus. Nii tõidki lapsed nädala alguses oma kodudest kaasa igasuguseid mängujäneseid. Ei leidu ju naljalt last, kellele seda armsat mängulooma ostetud või kingitud ei oleks. Näitus sai igati uhke ning lasteaia maskott roosa jänku endale päris palju kaaslasi, suuremaid ja väiksemaid ning erinevatest aegadest pärinevaid. Täiskasvanud etendasid lastele näitemängu, nagu Päikesejänku lasteaias tavaks saanud.
Õpetlik iva alati sees
“Oleme ikka iga kuu lastele mõne näitemängu maha mänginud, tähtpäevade puhul aga päris kindlasti, vahel on lisaks täiskasvanutele ka kõik lapsed muinasjutus sees,” ütleb lasteaia juhataja Katri Haaviste.
Seekordse näitemängu nimeks on “Ninatark muna”. Nagu tavaks, on osa materjali originaalist, osa kohandatud nii, et laste jaoks ka mõned õpetlikud ivad ja tarkuseterad sisse põimitud. Kõigepealt kõneleb jutuvestja Monika Normak pühadest, millel mitu nime ja mis need kõik tähendavad. Kevadpühad, ülestõusmispühad, munapühad, lihavõttepühad, kiigepühad ? jutuvestja seletused on lihtsad ja lastele arusaadavad. Siis arutatakse koos, kumb võis enne olla, kas muna või kana, kust on pärit munavärvimise komme ja kust mune ikkagi saadakse. Kui osa lapsi teab öelda, et mune saab poest, siis tõstab üks väike tüdruk käe ja teatab kindlalt: “Minu vanaemal on kanad ja vanaisa tõstab mune nende pesast.” Asi on selgemast selgem, seda kinnitab ka jutustaja. “Aga pühade hommikul võib olla nii, et jänku on kirjud munad kuhugi õue ära peitnud,” teab ta. Siis räägib ta sellest, kuidas üks muna kana tiiva alt pimedast värskesse õhku ja haljale aasale pääses. Ja tulebki ümmarguses munakostüümis Marju Kattel, kes mättal Konna (Katri Haaviste) kohtab. Seejärel ilmub välja Hiir (Helgi Vasemägi). Järgnevaid seiklusi jälgivad lapsed suure huvi ja kaasaelamisega. Kui aga Muna on ühel hetkel sirmi taha veerenud ja sealt mõne aja pärast hoopis Tibu välja ilmub, teatades lustiliselt, et ta ema on kana ja isa kukk ja tema ise tegi muna katki, läheb õige lõbusaks. Tibu ees ja lapsed järel, lüüakse lahti üks õige hoogne tibutants. Vahepeal on leitud aga pesa täis pisikesi värvilisi ?okolaadimune, millest jätkub kõikidele maiustamiseks. Rühmades arutatakse edasi, mismoodi pühi ammustel aegadel on peetud ja mida kõik need kombed tähendavad.
Kodune ja soe, aga pisut kitsas
Päikesejänku lasteaias käib praegu kokku nelikümmend mudilast. Ehkki majas on soe ja kodune, kipub ruumist vägisi puudu tulema. Eriti siis, kui on suuremad peod ning lapsevanemad publikuks. Saali majas tegelikult polegi. Esinemisteks ja muudeks kokkusaamisteks pannakse toolid lihtsalt suuremasse rühmaruumi. Viimati mängis lasteaia täiskasvanutepere siin lastele üht õpetlikku näitemängu rotiaasta alguse puhul. “Sügise sünnipäev, lasteaia sünnipäev, koolisaatmispeod, jõulud…,” loetlevad Katri Haaviste ja Helgi Vasemägi suuremaid ja olulisemaid sündmusi aastas. Viimane tunnistab, et ei mäletagi aega, mil näiteks jõulude ajal sai tavariietes olla. Ikka on tulnud etendada mõnda tegelast. Ent kui juba ilmad soojemaks lähevad, tehakse lastega ühiseid näitemänge õues. Lasteaia sünnipäeval ja koolisaatmispeol olevat tingimata platsis Karlsson oma lahedate naljadega. Peale maja suurte inimeste, kokatädi kaasa arvatud, on õuepidudel harilikult ka kõik mudilased muinasjututegelased. Siis läheb pidu õige lõbusaks. Hunt ja Punamütsike löövad tantsu, Majasokk tembutab, Karlsson nõuab lihapalle ja nopib kringli seest rosinaid jne. Jõuluaja advendinädalate esmaspäevadel ollakse seevastu hoopis vaiksed ja mõtlikud.
Eile ennelõunal toodi aga Päikesejänkule ja suurele mängujäneste seltskonnale laste rõõmuks lisaks ka pontsakas pärisjänes. Uudistamist ja elevust oli majas palju. Täna värvib kogu lasteaiapere sibulakoortega mune. Pühad ja kevad on korraga käes.
VAIKE KÄOSAAR
