Eestimaa loodus ei ole vist kunagi kaunim kui toomingate õitsemise ajal. Äsja puhkenud kevadisele loodusele on õites toomingad aktsentideks. Loodus on pärast värvivaest varakevadet värviline ja hästilõhnav.
Toomingat peavad mõned inimesed mõttetuks võsaks, mõned võrgendikoi levitajaks, kuid paljude inimeste jaoks algab tegelik kevad koos õitsvate toomingatega.
Eestis kasvab looduslikult üks toomingaliik
Harilik toomingas kuulub roosõieliste sugukonda toominga perekonda. Ta võib kasvada kuni 15 meetri kõrguseks puuks, kuid enamasti esineb põõsakujulisena alusmetsas ning metsaservades. Tüve läbimõõt võib olla
Toomingale annab omapärase lõhna ja maitse amügdaliin. Amügdaliin mõjub enamikele olevustele mürgina, mistõttu ei söö metsloomad toominga koort ja võrseid. Ka koduloomad jätavad toominga puutumata. Hobune on aga toominga suhtes nii tundlik, et põlgab ära talvise heinasületäie, kui sinna sisse on sattunud kas või üks toomingaoks.
Lehed on piklikelliptilised, 4 –10 cm pikad, 2 -6 cm laiad, teravsaagja servaga, pealt tumerohelised, alt helerohelised. Lehed sisaldavad rohkesti C-vitamiini.
Toomingas kuulub pinnast parandavate liikide hulka, sest lehed sisaldavad rohkesti lämmastikku, kaaliumi ja kaltsiumi ning kõdunevad kiiresti.
Õied on valged, 10 -12 cm pikkustes rippuvates kobarates, tugevasti lõhnavad. Luuvili on läikivmust, kerajas, läbimõõt 0,7 – 0,8 cm, Viljaliha on söödav.
Meil on toomingas kõikjal külmakindel. Noores eas küllalt varjutaluv, vanemaks saades muutub valguslembeseks. Kasvab võrdlemisi aeglaselt. Eelistab viljakaid muldasid.
Peamiselt dekoratiivne väärtus
Hariliku toominga puit on kollakaspruun, võrdlemisi pehme, kuid sitke. Puitu kasutatakse tisleritööstuses. Läbi aegade on toomingat hinnatud kui loogapuud. Okstest tehakse korve ja teisi punutisi. Lehed, koor ja õied eraldavad rohkesti lenduvaid fütontsiide, mis hävitavad mikroobe.
Kõigele vaatamata on harilikul toomingal peamiselt dekoratiivne väärtus, tal on mitmeid dekoratiivvorme roosade või punakate õitega, täidisõitega või punaste lehtedega.
Toomingas kannatab sageli võrgendikoi kahjustuste all, kuid see ei vii veel taime kuivamiseni. Ka ei ole koiliik ohtlik teistele taimedele.
Rahvameditsiinis kasutatakse toominga marju teena seedehäirete korral. Toominga lehed ja õied sisaldavad suhteliselt palju C-vitamiini ning nendest valmistatud tee on olnud rahvameditsiinis palavikku langetav.
Toominga õite lõhn on uimastav, mis on tingitud õites, lehtedes, koores ja seemnetes leiduvatest sinihapet sisaldavatest glükosiididest. Seetõttu ei ole soovitav õitsvaid oksi suurel hulgal elu- ja magamistubadesse tuua.
Toomingas aitab kahjureid tõrjuda
Toominga abiga saab tõrjuda olevusi, keda kodus või aias näha ei taheta. Sääski ja kärbseid saab edukalt tõrjuda õites okste suitsuga. Kärbeste tõrjumiseks aitab lauale asetatud tass toomingakoore leotisega.
Kui teraviljasalve või mujale säilitatavate toiduainete hulka on segatud katkilõigatud toomingalehti, on hiired toidu puutumata jätnud.
Aednikel on ammust ajast teda tarkus, et aia ümber istutatud toomingad peletavad aiast hiiri, mutte ja kahjurputukaid. Kui aias on mutt juba tegutsemas, saab teda aiast pagema sundida õites toomingaokstega. Oksi tuleb torgata värsketesse mutikäikudesse. Närtsinud oksad tuleb asendada värsketega.
ENE ILVES, Saare Mõisa Arendajate Selts
