Keskklass puhkab

Kui laulupidu läbi, otsustasin puhkusereisile minna. Seekord valisin keskklassile sobiva reisipaketi. Küsite nüüd, kas minagi olen jõudnud keskklassi? Tõusnud nende hulka, kes kulutavad puhkuse ajal 200 eurot päevas ilma pikemalt põdemata? Haa-haa-haa! Jätan sellele küsimusele vastamata.


Varahommikul jõudsin metsakülast Tallinna lennujaama. Teate küll, see on selline koht, kus nii šokolaad kui ka puust lennuk maksavad 25 eurot. Kohv on natuke odavam. Edasi Riia lennujaama, mis tsipa suurem, tsipa kulunum. Räägitakse läti keeles, näidatakse Läti asju ja lendavad Läti lennukid. Natuke kadedaks teeb. Lõpuks jõudsime Lissaboni lennujaama, kus tungleb igat värvi inimesi ja peab tähelepanelik olema, kui ei taha ära eksida.

Giid kogus meid kokku ja viis Mercedese bussi, mida juhtis senhor Samuel. Oma särava triiksärgi ja galantse käesirutusega võiks ta olla iga naislugeja lemmik. Tema võime viltustest ja käänulistest olukordadest kriimudeta välja tulla pälvis ka iga mehe imetluse. Muuseas: Portugali maanteedevõrk 600 km põhja-lõuna suunal ja 200 km läänest itta on Euroopas üks paremaid. Ning kõik see ilu on künklik ja orglik.

Nüüd saime üksteisele otsa vaadata, uurida eesti rahva kõverusi ja volüüme. Pealispinnalt sügavamale libisedes selgus, et bussis ongi normaalsed inimesed. Nii üksikud, paarid kui ka blond, sinisilmne neljaliikmeline perekond. Võib-olla isegi mina, kui ära harjuda, sest isklik humorist on nagu perearst, kellele võib usaldada nii mõndagi. Keskklass on rõõmsameelne, uudishimulik ja õpivõimeline.

 Õhtupoolik Fado-majas

Portugal on Eestist kaks korda suurema pinnaga riik Euroopa kaugemal serval, millest teame vähe. Seal kasvavad sardiinid, korgitamm, viinamari, eukalüptimetsad ning 10 miljonit kireva välimusega inimest. Üht-teist muudki mitme mandri kunagi allutatud randadelt. Portugaallase hingekeeled panevad võbelema kolm suurt F-i. Need on fado, Fatima ja futebol.

Fado (fadu) on portugali laul, mingil määral võrreldav ehk hispaania flamenco või vene mustlasromansiga. Seda juhib salapärane saudad, portugaallaste arvates tõlkimatu igatsus, tusk või hingevalu. Eks nad kurvasta, kui keskkütteta majades jahedat ja niisket talve veedavad. Kuulasime enne plaati, giid rääkis kuulsatest fadistadest, keda leinatakse presidentidest enam ning mainis paljutähendavalt, et mida rohkem plaksutame, seda rohkem nad laulavad.

Sisenesime Taverna d`el Reysse (kuninga kõrts), millel oli omajagu tegemist meie äramahutamisega. Peegelseina ees võtsid kohad sisse kaks pillimeest, üks tavalise, teine ümarakõhtse 12-keelse portugali kitarriga. Vahemaad armsa abikaasa ja kitarrikeelte vahel oli vaksa jagu, kui ta seda sissejuhatava pala järel tooli nihutades topeldas, tänas kitarrist südamlikult.

Lauale toodi suupisted, esimesena astus ette Ana Catarina – noor naine punase pitskleidi, musta salli ja tumedate vööni kiharatega. Peale laulu vallandus mürisev aplaus. Ana sai esialgsest kohmetusest kiiresti üle, jätkas veel kurvemalt ja kõlavamalt. „Lairala-laraila“, laulis eestlaste ühendkoor esimesel võimalusel kaasa.

Kui põrandale kukkus nuga, tuligi teisena meie ette Jose Luis – hallijuukseline külaline Hispaaniast, kes seistes oli sama pikk, kui eestlane istudes. Rüüpasin sõõmu punaveini ja haarasin kinni tema refräänist: „Joo sõber joo…“. Ülejäänud püüdsid mind üle trumbata.

„Nii see on,“ nentis giid, „teine võib laulda kodumaa ilust ja vastamata noorusarmastusest, aga eestlane tõlgib ikka omamoodi“. Vähemalt olin välja teeninud lisa lauas lõppema hakanud veinile. Tarbisin seda bacalhauga – roaga kuivatatud tursast ja kartulist, mida kohalikud lubavad endale jõuludeks.

Kuumenenud meelolus alustas perenaine Maria Jo-Jo ise. Ta keerutas end ja nipsutas sõrmi, elukogenud kähisev hääl peitis varjatud kirgi. Kui kõlas „É uma casa portuguesa, com certeza,“ hakkas kaugema laua pere eestlastega kaasa laulma. Kas „kaasa kontserteesa“ on kontserdimaja? Ei, hoopis kindel ja rõõmus perekond. „No näete,“ kinnitas giid, „tavaliselt laulab ta 3–4 laulu, teile tegi 6.“ Ja Lissaboni fado polegi üdini kurb. Oi ma oleks tahtnud enda kõrval näha leedulasi, kes tavaliselt tuimi eestlasi narrivad! Krevette krõmpsutades kuulasime kolme lauljat kuuel korral esinemas, siis saabus öö. Mida ütlevad õnnelikud portugaallased õnnelikele eestlastele? Nähke unes ananassi!

 Tripas jäigi maitsmata

Portugali suuruselt teine linn on Porto. Õhtul, kui päevakuumus järele andis ja kohalikud kohvikutesse valgusid, asusin mööda Kangelaste tänavat kesklinna poole, et süüa tripast. Lissaboni vurled kutsusid kunagi portolasi maoõgijateks. Minu nõukaaegses raskes lapsepõlves keetis magu vanaema. Poolas oli sarnase asja nimi flaki, Šotimaal haggis. Kuidas ta siin maitseb?

Silmaproteeside kauplus, markiis Oliveira aed, valgekslubjatud kalmistu, mille värav keerati kell 17 lukku. Pood, kus müüakse iidolite, pühakute, superkangelaste ja sõbrakeste kujukesi. Kohvikuid ja restorane ridamisi üksteise kõrval, mõne ukse kõrval isegi järjekord. Loen järjest menüüsid, aga tripast ei ole. Tänavamuusik saksofoniga, kodutu kasutab üht oma kolmest koerast padjana. Minimarketis müüakse loomulikult sardiine, haikala ja kolme moodi kuivatatud turska. Magu ei ole.

Lõpuks näen baari, kus tripas ubadega 7.90, aga see on otsas. „Tulge homme maitsma,“ öeldakse. „Homme olen kaugel eemal.“ Tunnen end nagu Ion Tichy, kes Galaktika avarustest sepuuli otsis.

Teen veel ühe katse. Keskväljakul sisenen suurde ja populaarsesse restorani, kõnnin leti juurde, tõmban läbitungiva pilguga endale tähelepanu ja küsin tripast. Ettekandja, kelner ja kokk vastavad üheaegselt, kõlavalt ning resoluutselt „Não!“ Nii jäigi mul tripas maitsmata. Lehvitan Mirjamile! Oma keskklassi puhkusest võiksin jutustada veel tunde.

Jaanus Järs, vaatleja

blog comments powered by Disqus