Esmaspäeva hommikul kerkis ühes töökollektiivis üles tõsine probleem – kuhu panna töötajate lasteaiaealised lapsed, kui kõik lasteaiad neljapäeval streigivad. Töötajad pakkusid välja lahenduse: nad tulevad koos lastega tööle ning sama asutuse sekretär vaatab päev läbi mudilaste järele.
Selle asutuse nooruke sekretär oli keskpäevaks viidud nii kaugele, et oli valmis lahkumisavaldust kirjutama. Ilma igasuguse professionaalse ettevalmistuseta ei saanud ta võtta tervelt kaheksaks tunniks vastutust mitmekümne erinevas vanuses lapse eest.
Õnneks lahenes kollektiivis olukord siiski kokkuleppega. Kes sellest segadusest ja meeletust närvikulust ikkagi võitis?
Esmaspäeval arutas kolm õpetajat rongis üsna häälekalt, mida nädala lõpus loodetavate vabade päevadega peale hakata, kas triikida kodus pesu või tegeleda millegi muuga. Lisaks räägiti veel mõnuga taga neid lapsevanemaid, kes oma võsukesed kooli olid lubanud saata. Äkki tuli ühel pedagoogil meelde, et kogu see süllekukkunud vabadus tähendab peagi lõppeva õppeveerandi lõpus võib-olla veelgi pikemaid tööpäevi. Kogu rõõmus õhin asendus sügavamõttelise vaikusega.
Tuttav poemüüja teeb miinimumpalga ehk 290 euro eest kuus kaheteistkümnetunniseid tööpäevi ja on õnnelik, et tal seegi töökoht olemas on. Ta ei saa üldse aru, miks peaksid õpetajad veel streikima, kui praegu on noorempedagoogi palga alammäär 608, pedagoogil 644, vanempedagoogil 736 ning pedagoog-metoodikul 888 eurot. Ei suuda talle kuidagi selgitada, miks tema töötasust enam kui kaks korda suuremat raha napiks peetakse.
Haridustöötajate ja ametiühingute väljakuulutatud streigilaine pole midagi muud kui üsna laial ühiskonnakihtide rahulolematusel põhinev väljaastumine võimulolijate arrogantsi ja ülbuse vastu. Valitsus on teatanud, et enne järgmist aastat pole võimalik õpetajate palkasid tõsta. Loota veel midagi on ilmselt üsna mõttetu. Pealinnas seiskub linnatransport, kogu riigis reisirongid, lisaks peatavad oma töö veel mõned bussifirmad, streikida on lubanud elektrijaama töötajad. Streigilaine valitsust tõenäoliselt ei kõiguta.
Meie ühiskonnas puudub dialoog. Streigid seda paraku ka ei alusta, vaid pigem käivitub ühepoolsete nõudmiste ahel. Ülbus ülbuse vastu viib tupikusse. Kellele see kasulik on?
Argumentide asemel hakkavad võimutsema ainult emotsioonid. Ei tasu pead liiva alla peita ning loota, et streigilaine iseenesest vaibub. Seda ei juhtu, sest rahulolematus on niivõrd suureks paisunud.
Veel pole hilja alustada dialoogi. Just laiem ühiskondlik dialoog kõikide osapoolte vahel, kus argumenteeritakse selgelt oma seisukohad ja leitakse koos lahendused, on see, mida me praegu vajame.
i
HELVE LAASIK
