Analüüsides Eesti spordielule riiklikest vahenditest eraldatud raha, võib seda toetussüsteemi hinnata Tallinna keskseks. Eesti Olümpiakomitee aruandest 2001-2004 on lugeda, et Audentese Spordikoolile on 2004. aastal eraldatud 14 350 000 krooni. Ma ei eita, et Audentese Spordikoolis tehakse head tööd sportlaste koolitamisel ja mitmed kooli kasvandikud on ühel või teisel alal jõudnud tipptulemuseni. Pealinna spordielukeskuste toetamise tõttu ei tohiks aga kannatada kehakultuuri ja tervislike eluviiside edendamine maaregioonides. Võimalused kasvada terveks ja tugevaks peavad olema kõikides Eestimaa piirkondades. Ühtlasi ei maksa unustada, et kui Eestimaa eri paikades ei sirgu sportlikult võimekaid poisse-tüdrukuid, võib puudu jääda ka õpilastest, kes jätkaksid haridusteed Audentese koolis.
Riiklik toetus noortespordile oli möödunud aastal 6 135 000 krooni, küsime aga, kui palju sellest sai Jõgevamaa?
Toetust vajavad perspektiivsed spordialad
Kui tutvuda Eesti Olümpiakomitee aruande põhjal spordialade alaliitude rahastamisega, siis selgub, et mitme spordiala, näiteks saalihoki arenguks pole raha eraldatud. Ma ei salga, et elan saalihoki käekäigule kaasa ka seetõttu, et minu poeg Marko Saksing on aastaid tegelenud saalihokihuviliste treenimisega, võistluste korraldamisega, samuti spordiklubi olmemurede lahendamisega. Jõgeva eksmaavanemana ja endise tippsportlasena pean saalihoki käekäiku oluliseks seetõttu, et Jõgevamaale ei tähenda selle spordialaga tegelemine kaugeltki mitte ainult sportlikku ajaviidet ja võistlemisemotsioone. Spordiklubisse Jõgeva Tähe kuulub 150 saalihokimängijat, on võistkonnad erinevates vanustes mängijatele. Klubi on ellu kutsunud kompleksse süsteemi, mis paneb noored eelistama tervislikke eluviise, sisustama asjalikult vaba aega ja annab ka võimaluse osaleda paljudel võistlustel. Kui üks spordiala on maakonnas jõudnud Eesti tipptasemeni ja püsinud seal kümme aastat, siis peaks selle areng olema kogu üldsuse ? omavalitsuse, ettevõtjate, mittetulundusühingute ? huviorbiidis.
Nagu igal elualal, on ka saalihokil omad valuküsimused, tõusud ja mõõnad. Kindlasti küsivad paljud spordihuvilised, miks Jõgeva Tähe ei võitnud eelmisel hooajal Eesti meistritiitlit ega Jõgeva ja Eesti Karikavõistlusi. Spordis vahelduvad ikka kaotused võitudega. Jõgeva Tähe koosseis on aga suuresti noorenenud ja noored vajavad põhjalikke treeningu- ja võistluskogemusi. Hädavajalikud on sõprusmängud Läti ja Soome meeskondadega. Mõstagi on sõprusmängudel osalemine mõeldamatu ilma rahata.
Eestis on teisigi spordialasid, mis on toonud kuulsust ühele või teisele piirkonnale, kujundanud seal sportlikku ja tervislikku maailmavaadet. Kuressaares tegeldakse aktiivselt purjetamisega, Põltsamaal maadlusega, Laiusel kergejõustikuga. Seda, kui mõnel spordialal on ühes või teises piirkonnas arenguperspektiivi, tuleks minu arvates arvestada ka riiklike vahendite eraldamisel spordile. Seda tuleks tõsiselt võtta riikliku spordipoliitika väljatöötamisel. Investeeringud spordile on ka vahend narkomaania ja muude kuritegelike pahede vältimiseks.
Omavalituste kasutamata võimalused
Omavalitsusedki saaksid rohkem pingutada selleks, et linnades ja valdades elaksid tugevad, terved ja vaimuerksad inimesed. Piirkondade juhid peaksid esmalt mõtlema selle, mida nad saaksid taha inimeste heaks, kes usaldasid neile võimu. Paraku on ka omavalitsusjuhte, kes kohe esimestel päevadel pärast võimule tulekut hakkavad parandama oma materiaalset olukorda- Mind hämmastas, et otsus Jõgeva uute linnajuhtide palgatõusu kohta võeti vastu uue volikogu esimestel istungitel. Omavalitsusjuhid peaksid arvestama, et nende jagada on maksumaksja, mitte isiklik raha. Eraettevõtluses saab palka tõsta vaid siis, kui seda võimaldavad majanduslikud tulemused. Omavalitsussüsteemis on olukord paraku vist teistsugune.
Spordialade käekäik sõltub suuresti sponsoritest
Spordisõbrana on mul hea meel, et Jõgeva saalihokit on toetanud Kommest Auto AS, Saku Õlletehas, samuti oma maakonna ettevõtted OÜ Põltsamaa Graniit, OÜ Juta& Kaido, keskkonnaminister Villu Reiljan, keda töö Tallinnas pole pealinnakeskseks muutnud. Spordi arengu huvides on hea sõna sekka öelnud maavanem Aivar Kokk. Usutavasti oleks ettevõtete poolne toetus spordialadele veelgi tugevam, kui riik soosiks sponsorlust, teeks sponsoritele maksusoodustusi. Seda praktikat rakendatakse mitmetes Euroopa riikides.
Aeg tõsisteks tegudeks
Olen vestelnud spordist erinevate elualade esindajatega. Pean õigeks tuntud jalgrattatreeneri, meistersportlase, tänase eduka ettevõtja Kalev Raudsepa mõttekäiku, et kõigepealt tuleb endale selgeks teha, mille jaoks sporti Eestis vaja on, kas see on lihtsalt mõnede inimeste ajaviide või on spordil ühiskonnaelus märksa mõjuvam roll. Kalev Raudsepp leiab, et kui tunnistame sporti kui möödapääsmatut tegurit tervisliku ja inimsõbraliku elukeskkonna loomiseks, on spordi toetamine praegu äärmiselt tagasihoidlikul tasemel. Selleks, et midagi muuta, peab kiiresti alustama tegudega. Vaid nii tagame Eestile terved ja vastupidavad inimesed.
Priit Saksing
