Kes ütles, et nelikveoline on parem?

Kaks aastat tagasi oli jõululaupäeva öösel hirmus lumetorm. Mingil põhjusel pidin sel ajal sõitma viis kilomeetrit ühest külast teise. Sõidukiks oli kõige tavalisema varustusega, esisillaveoline, ilma veojõukontrollide ja külglibisemise vastaste seadmetega sõiduauto. Suurele teele saades jõudsin vaevalt hoo üles võtta ning kolmanda käigu sisse panna, kui tuli vastu esimene, pisut enam kui poole meetri kõrgune tuisuvaal. Selleks, et mitte keset ööd tuisu ja tormi käes lumme kinni jääda, ei tohtinud pidurdada, vaid pigem hoogu lisada. Sama kõrgeid tuisuvaale jagus terve tee iga paarikümne meetri tagant. Kui lumevall kõrgem oli ja lumi natuke rohkem kapoti alla tungis, hakkasid tuhmiks jääma auto armatuurlaua tuled. Läbi häda jõudsin siiski ilma autot lõhkumata pärale ning sain masina hooga ka sissesõiduteele pargitud.

Samal ajal otsustas üks minu sõber, kel oli korralik nelikveoline masin, hakata samast kohast kodu poole liikuma. Enne lahkumist küsis ta, kuidas tee oli. Selgitasin, et väike esisillaveoline auto jõudis vapralt kohale, seega ei tohiks temal probleeme tekkida. Sõber sai sõita umbkaudu paarsada meetrit ning siis otsustas tema auto korralikult lumme kinni jääda. Masin saadi lumevallist kätte alles järgmise päeva hommikupoolikul suure traktori abiga. 

i

EILI KOITLA

blog comments powered by Disqus