Kuid samas tunnistas valitsusjuht esimest korda avalikult ka ühinemislepingu viletsust ja mõnede punktide kahjulikkust riigile. Ta lisas, et esimene ohusignaal tuli suhkruprobleemi kohta Euroopa Liidust möödunud aasta jaanuaris, seega pool aastat enne liitumist maikuus. Miks valitsus midagi ette ei võtnud, selle selgitamist peaminister vajalikuks ei pidanud.
Aasta tagasi kevadel tuli suhkruteema, õigemini suhkrutrahvi ähvardav oht õige mitmel korral ka Riigikogu fraktsioonide koosolekute päevakorda. Infot oli üsna vähe ja miljardi suurust võimalikku trahvi ei võtnud keegi eriti tõsiselt.
Asja oli raske mõista. Astume vabatahtlikult Euroopa riikide ühisesse perre ja järsku hakatakse meid suhkru söömise eest trahviga ähvardama. Oht tundus rohkem väljamõeldiste kilda kuuluvat. Peaminister ei öelnud ähvardava ohu kohta midagi. Kuid mida rohkem põllumajandusminister Tiit Tammsaar asja selgitas, seda tõsisemaks mure ka muutus.
Suhkrutrahvi oht vaikiti maha
Kuid parata polnud midagi. Rahva meeleolu tuli kõrgel hoida, et hirme Euroopa Liitu astumise hinnatõusude ees vähendada ja nii vaikiti ka suhkrutrahvi oht viimase võimaluseni maha. Kuni lugu meediasse jõudis. Siis läks suhkrujutt kiiresti laiali, kuid see vaid innustas rohkem magusat kokku ostma.
Ennustatav hinnatõus esialgse viie krooni pealt kuueteistkümne kroonini pani nii pereemad kui taluperemehed asja üle tõsiselt mõtlema. Sügisene moosikeetmise aeg polnud ju mägede taga. Nii rändasidki suhkrukotid tuhandete kaupa toidupoodide riiuleilt talumehe aita. Vahendusfirmade juhid hõõrusid heameelest käsi kokku, sest raha muudkui voolas ja voolas.
Tagantjärele mõeldes tundub isegi kummalisena, kuidas välisministeerium ega minister Kristiina Ojuland seda tähtsat teemat täie tõsidusega üles ei tõstnud. Teati ju Euroliidu kombeid ja sõlmitud leppeid selles ministeeriumis kõige paremini. Miks ta siis inimesi ei hoiatanud? Nähtavasti kardeti ka seal suhkrujutuga inimeste tuju rikkuda. Ühinemine seisis 1. mail ees ja see protseduur tuli suure rõõmu ja lauluga läbi viia. Nii, et rahvas helget päeva veel kaua meeles peaks.
Nüüd oleme lõhkise küna ees
Samad sõnad käiksid tagantjärele ka rahandusministeeriumi ning minister Taavi Veskimäe kohta. Vähemalt suhkrut kokku ostnud firmadele võinuks asja selgeks rääkida, kokkuostule tollipiirangud kehtestada või see ost mõne määrusega hoopis seisma panna.
Nüüd olemegi siis lõhkise küna ees. Valitsuse saamatuse peab rahvas järjekordselt oma taskust välja maksma. Ettevõtjate käest on raha raskem saada, sest nõude kohtusse jõudmisel ei pruugi riik sealt õigust saada. Magus supp on riigi enda poolt kokku keedetud ja vastutus jäägugi kokale endale.
Seega kordub meil nähtavasti vana lugu, kus rahvas valitsuse valed otsused või tegematajätmised jälle oma rahakotist kinni maksab. Kõige rohkem kaotavad, nagu ikka, vaesemad perekonnad. Nemad ju perekonna raha säästmise eesmärgil magusa sahvrisse kokku ostsidki. Nüüd lendab see kokkuhoid vastu taevast ja vaata, et eurosuhkrule veel peale ei tule maksta.
Põllumajandusminister Ester Tuiksoo on palju kordi Brüsseli vahet sõitnud, et Eestile tagantjärele osaltki õigust saada. Naisministri töö on vilja kandnud ja väidetav trahvisumma ei tohiks nüüd üle 750 000 krooni tõusta. Kuid küsimus valitsuse teiste liikmete riigile kahjuliku tegutsemise kohta enne 1. maid 2004 on endiselt üleval. Milline on nende vastutus selle ootamatu trahvi kujunemisel?
MARIKA TUUS,
Riigikogu liige, Keskfraktsioon
