Eelnevas retoorilises küsimuses millist Eestit me tahtsime on eelkõige mittenõustumist sellega, kuhu oleme jõudnud, vahest ka sellega, kes nüüd oleme ja kuhu suundume. Ja need, kes pole päris kalestunud ja mäletavad aastatetagust õnnistavat meie-paleust, mõistavad, et väikese rahva habras rahvuskeha on tugevasti kreenis, triivib kursita ja on isegi vajumiseks, sinna alla, olematusse, liialt kergekaaluline, liialt segaduses, liialt nõrk.
Sellele vaatamata olema rahvana vaba, NATO ja kohe ka Euroopa Liidu liige. Küllap olidki need meie kolm peamist unistust ajal, kui isamaa edasilükkamatute taastamis- ja ülesehitustööde kõrvalt oli vaja leida viiv, et nähtamatut, kauget ning hetketi lootusetuna paistvat tulevikku mõnusaks ja omaseks mõelda. Kusjuures enamus meist unistas seejuures ilma kindlat eesmärki, asjastatud elu-olu või stsenaariume läbi kompamata. Kuid nüüd näib, et oleme üldse minetanud võime unistada. Ehk isegi soovi.
Uutes oludes ja silmitsi uute väljakutsetega on senisest Eesti ?meiest« saanud hiidsuure Euroopa ?meie«, milles hajumine ja kaotsiminek on tõenäosem ja küllap valulisem kui päris Eestis. Kaotsimineku all pean silmas eemaldumist eesmärgistatud, tulevikku vaatavast ja õiguste-kohustustega tasakaalus elamisest ja olemisest Eestis. Igaüks eraldi ja samas kõik koos.
Seetõttu küsin: mis saab edasi?
Ehkki ma ei ole arst ega väljasta retsepte, riskiksin kahe nõuandega.
Esiteks. Selleks, et tulevikus ei peaks enam kahtlema või pettuma selles, kuhu oleme jõudnud või kuhu teel, on vaja juba täna seada täpseid sihte, konkreetseid eesmärke, mõelda parimaid unistusi.
Ja teiseks. Unistades ja oma unistusi ellu viies ärgem lootkem muule kui vaid iseenda jõule, üksnes iseenda vastutusele, iseenda nõule. Meie (või nemad) loovad vaid illusiooni, et Sa ei saa või ei pea ise hakkama saama. Saad küll! Unista vaid!
IGNAR FJUK, arhitekt, Isamaaliit
