Tahkeid sademeid andis kaua oodata, ümbrus oli kaua tume. Lumi tulemata ei jäänud, kuigi meie kandis on sel esialgu rohkem dekoratiivne tähtsus; kaevu ümber kuhjata polnud suurt midagi. Aga nüüd on igasugused teod nähtavad, näiteks nurmkanade sobramised lumes, et kaapida maapinda kättesaadavaks, või muud jäljed lumel. Minu heal tuttaval käib õues pea iga päev valge pasknäär, albiino. Oli kuulnud ka mingit tülikisa – liigikaaslased ei salli teistsuguseid, nagu tihti inimestelgi juhtub. Ta käib ka teiste lindudega võidu kostil ja kuna ta on enamikust söögilaualindudest suurem, siis tihaste käest “tappa” ta küll ei saa.
Paar päeva tagasi nägin taas üht uustulnukat. Sõbraks tahan teda pidada, sest minu elukvaliteeti ta parandab. Tere tulemast meie õuele! Nii tore, kui angerjana graatsiline väikekiskja läheduses tegutseb ja minu tülitajaid hävitab. Hiired, keda alles hiljuti jätkus kõikjale, pole endast enam märku andnud. Nüüd on mul soov, et valges talverüüs nirgi toidulauale neid ikka jätkuks. Nirgi valge kasukas ei ole mutatsioon, vaid kohastumisvõime meie aastaaegade vaheldumisega.
Peeter Helme tutvustab Vikerraadios uusi raamatuid, lugedes ette katkeid uutest trükistest, mille järgi kuulajad peavad teose ära tundma. Hiljuti oli selleks “Eesti imetajad”, mida asungi sirvima. Selles on palju uusi andmeid ja väga tihti just teist samalaadset ei koostata.
Nirk saab valgeks oktoobris või novembris, ja märtsis või aprillis vahetab ta karvastiku suures osas punakaspruuni vastu. Kärbist on ta väiksem, aga musta sabaotsa tal pole – kärbil on see aastaringselt, ka talvekarvas. Nirk on lausa maailma kõige väiksem kiskjaline, kaaludes 60-100 grammi.
Talvel võivad nad liikuda lume all. Praegu meie maakonnas nii paksu lund veel ei ole, temasugune saab ehk peituda ka õhukese lume alla?
Nirk võib elada igasugustel maastikel, pesad on urgudes, kivivaredes või puuriitades ja on vooderdatud saakloomade karvadega. Nii et on ökonoomne loom, ei lase midagi raisku. Mis puutub tema toidulauda, siis tema nahas olla ei tahaks – kõik tuleb ise püüda ja kätte saada, päevas kulub toitu kolmandiku ulatuses looma kehakaalust. Kui ise peaks nii palju sööma, ja mis kõige hullem – selle ka ära kulutama! Ei ole prisket nirki näinud.
Kui 24 tunni vältel midagi hamba alla ei saa, siis tuleb nirkide taevasse minna. Sööb selgrootuid, lindegi, aga praegu tulevad kõne alla ikkagi hiired. Nirk ise peab aga kõiki teisi kiskjaid kartma, sest kõik võivad omakorda teda oma toidulauale serveerida…. Närviline elu, pole ime, et alati kiirus peal. Eluigagi on neil loomadel kõige enam kaks aastat. Selle peab korvama aktiivne pereelu: aastas on kaks pulmapidu, millest esimene võib juba veebruaris alata.
Kui pakane edasi paugub, tuleb loodusvaatlusi suures osas läbi akna teha. Kõige aktiivsemad modellid on muidugi rasvatihased, rõõmsad sebijad, kes on meil tänavu aasta linnud.
EHA NÕMM
