Kes kardab ametiühingut?

Tänavu kevadel sooviti piirata toetusstreikide korraldamist, et nõrgestada töötajate solidaarsust ja ühtekuuluvustunnet. Oktoobri lõpus järgnes veel tõsisem rünnak ? uus töötajate usaldusisiku seaduse eelnõu. Võrreldes kehtiva seadusega, ei anna see töötajate esindajatele midagi juurde, küll aga tahab oluliselt kärpida nende olemas olevaid õigusi.

Rünnak usaldusisikute vastu

Täna on seaduse kohaselt töötajate esindamine usaldusisiku põhitöö nendes ettevõtetes, kus palgal 500 või enam töötajat. Eesti Ametiühingute Keskliidu haruliitudes on selliseid usaldusisikuid 25. Uus seadus tahab sellisele ?luksusele? halastamatult lõpu teha ? 24 tundi nädalas on eelnõu autorite arvates täiesti piisav aeg usaldusisiku tegevuseks. Vahemärkusena olgu rõhutatud, et nii tõsist kallaletungi töötajate esindajate õigustele pole eelnõu seletuskirjas vaevutud isegi põhjendama!

Kuidas peaks 24 tunnist nädalas piisama töötajate esindamiseks näiteks enam kui 600 töötajaga tekstiilitööstuses Baltex 2000? Ettevõte, mille omanikke ahvatlevad ketramisest-kudumisest rohkem kinnisvaraarenduses terenduvad miljonid, vaagub viimaseid kuid hinge. Kuidas suudaks usaldusisik nii vähese ajaga teavitada kombinaadi kõiki töötajaid, et omanikke ei huvita nende edasine käekäik ja saatus? Või on asi hoopis selles, et eelnõu autorid ei olegi huvitatud, et töötajatel oleks võimalus esitada tööandjale oma seisukohti ja ettepanekuid?

Soovib ju eelnõu tõrjuda ametiühingud kõrvale töötajate informeerimisest ja konsulteerimisest. Kas tõesti sotsiaalministeerium ei tea, et Eestis toimib töötajate esindamine vaid seal, kus tegutseb ametiühing? Kõigest hoolimata tahetakse ametiühingute valitud usaldusisikutelt ära võtta töötajate esindamiseks ette nähtud aeg ja töökoha kaitse.

Toimiva töötajate esindamise süsteemi lammutamist püütakse ?põhjendada? asjaoluga, et Eestis ei moodusta ametiühingute liikmeskond töötajate enamust (nagu see on Põhjamaades). Ettekääne on otsitud ja ebapädev ega õigusta kuidagi kavandatud muudatust. EAKL on korduvalt rõhutanud, et ametiühingu olemasolu ei piira töötajate õigust valida endale usaldusisik. Seda kõike võimaldab ka kehtiv seadus!

Ei võta tööandjalt tükki küljest ega suurenda sendigi võrra tema kulutusi see, kui ta üheaegselt informeerib nii ametiühingute kui ka ühingusse mittekuuluvate töötajate usaldusisikut või kuulab ära mõlema arvamused. Alates 2002. a. on Eesti Ametiühingute Keskliit seda korduvalt, nii kirjalikult kui suuliselt, rõhutanud ka sotsiaalministeeriumile. Seda absurdsemad on ametnike etteheited, nagu ei oleks ametiühingud koostööaltid. On ju kõik EAKLi ettepanekud seni kõlanud kurtidele kõrvadele.

Nii tahabki sotsiaalministeerium seadustada töötajate ?usaldusisiku?, kes parimal juhul seisaks ihuüksi tööandja vastu. Mis kasu on töötajate esindajast, kes ei suuda orienteeruda keerukates majandus- ja õigusküsimustes, mis lahutamatult seotud ettevõtte tegevusega? Ja kellel puudub raha, et palgata asjatundlikke eksperte, ilma milleta on raske, kui mitte võimatu olla tööandjale võrdväärseks partneriks. Kuidas saaks selline usaldusisik pöörduda kohtusse, et nõuda tööandjalt korrektse teabe edastamist? Kas tõesti peaks ta eelnõu autorite arvates ise kandma kõik sellega kaasnevad kulutused ? tööandjalt seda loota oleks ülim naiivsus.

Halvimal juhul annaks uus seadus tööandjale täiesti vabad käed nimetada mõni talle kuulekas käsutäitja töötajate ?usaldusisikuks?. Ei pea ju ministeerium vajalikuks mingeid reegleid ei töötajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks ega seal otsuste tegemiseks. Samas võimaldab eelnõu töötajate esindaja igal hetkel tagandada. Kõige selle taustal mõjuvad ülima silmakirjalikkusena eelnõu seletuskirja kõrgelennulised fraasid, nagu looks uus seadus vajalikud eeldused selleks, et töötajate esindajateks valitakse kõige tublimad ja väärikamad.

Eeltoodut pole võimalik kaksipidi mõista ? eelnõu juhtmotiiv on soov vabaneda sõltumatust töötajate esindajast, kes suudab olla arvestatavaks vastukaaluks tööandjale. Sotsiaalministeerium teab suurepäraselt, et pakutud muudatuste tulemuseks oleksid mitte töötajaid esindavad usaldusisikud, vaid lõpu tegemine töötajate sisulisele dialoogile tööandjaga. Seepärast on uus usaldusisiku seaduse eelnõu surnult sündinud ja tema koht paberikorvis.

Ametiühingud on muutunud arvestatavaks jõuks

Nii räigel kallaletungil ametiühingutele peab olema põhjus. Ei maksa imestada, et kiiret kasumit jahtivad tööandjad ei soovi arvestada töötajate huvide ja vajadustega. Miks aga mahitab sedavõrd lühinägelikku ja primitiivset suhtumist riik, kes peaks olema huvitatud sellest, et hästi läheks ka kõigil tööinimestel, mitte üksnes vähestel ettevõtjatel?

Vastus on ilmselge. Ametiühingutesse ühinenud töötajad on muutunud arvestatavaks jõuks ühiskonnas. Nende viimase paari aasta jõulised väljaastumised annavad avalikkusele selge sõnumi ? Eesti töötajad ei lase ennast enam alandlike lambukestena pügada. Ning enesekindlad, enda eest seista julgevad töötajad tekitavad hirmu nendes, kes iga hinna eest tahaksid jätkata ülikasumite teenimist töötajate arvel. Kartus ametiühingute kui tõsise jõu ees on kõrgeim tunnustus ametiühingute järjepidevale tööle.

Harri Taliga,
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees

blog comments powered by Disqus