Üks Rootsi diplomaat ütles mulle juba ammu, et Rootsi eesistumine Euroopa Liidus kujuneb tõeliseks peamurdmiseks, sest tuleb valmistuda mitmeks stsenaariumiks. Ei olnud ju toona teada, kas Euroopa Liit jätkab praeguseks üles ehitatud Euroopa Komisjoniga või tekib Lissaboni lepingu jõustudes Euroopa Liidu Nõukogu president ja ELi ühine välisminister.
Rootsi eesistumine juba käib, kuid ega me ei tea siiamaani, kuidas täpselt hakkavad välja nägema Euroopa Liidu juhtorganid. Sestap ei tohikski maha hõigata kõlavaid loosungeid ja kindlaid nimesid, kes hakkavad lähitulevikus Euroopa Liitu juhtima. Võib vaid viidata mõnele spekulatsioonile, mida on pakkunud Lääne ajakirjandus.
Sama komisjon jätkab
Hetkeseisuga tundub olevat kõige kindlam Euroopa Komisjoni jätkamine. See oleks nii olnud ka Lissaboni lepingu jõustudes, kuid mõneti oleksid komisjoni ülesanded muutunud. Uus komisjon peaks ametisse saama selle sügise jooksul, jäädes ootama Lissaboni lepingu saatust. Kui iirlased ütlevad 2. oktoobri rahvahääletusel Lissaboni lepingule “jah”, siis on suurim takistus selle lepingu jõustumise ees ületatud ja komisjon peab enda töökorraldust muutma. Kuid see pole siiski ilmselt veel päevakajaline.
Päevakajalisem on see, kas senine komisjoni president José Manuel Barroso jätkab. Diplomaatilised kokkulepped näivad viitavat selles suunas, et jätkab. Äsja Euroopa Parlamenti valitud Indrek Tarand on küll öelnud, et vaatamata Barrosot toetavate paremtsentristlike jõudude valimisvõidule, ei pruugi Barroso oma jätkamisele kindel olla. Kuid nagu on öeldud varem: me ei tea ju, missugust komisjoni Barroso asuks juhtima – kas vana, Lissaboni lepingu-eelset või uut.
Kõne all ka uusi nimesid
On olnud kuulda ka teisi nimesid. Peamiselt peetakse siinjuures silmas ikkagi seda, et too hüpoteetiline poliitik hakkaks juhtima Lissaboni lepingu järgset komisjoni. Et temast saaks justkui Euroopa president. Temale lisanduks siis ka Euroopa välisminister.
Enim on Euroopa ja ka Ameerika ajakirjanduses spekuleeritud Briti endise peaministri Tony Blairi nimega. On arvatud, et Blairi kaliibriga poliitikule oleks see sobiv amet ja et Blair oleks hea valik ka seetõttu, et ta annaks sellele ametikohale sisu. On ju loodav Euroopa Liidu Nõukogu president ametikoht, millele tuleb anda nägu ja tegu. Seega on sinna vaja inimest, kel oleks piisavalt poliitilist kapitali ja mõjuvõimu. Küsimärke on aga Blairi puhul ka: mis saab siis, kui praegune leiboristide valitsus Suurbritannias vahetub ja võimule tulevad konservatiivid? Ning ELi nägu islamimaades ei ole ilmselt Blairi puhul kõige parem – oli ju Blair see, kes toetas 2003. aastal USAd sõjas Iraagi vastu.
Carl Bildt teab väikeriigi muresid
Rootsi praegune välisminister ja kunagine peaminister Carl Bildt on olnud üks neist, keda on peetud nii presidendi kui ka välisministri ametisse sobivaks. Ent kui Bildti jõuline liin suhetes Venemaaga (eriti tema avaldused pärast mullust Gruusia sõda) võivad olla meeltmööda siinsele kandile, ei pruugi säärane jõulisus ahvatleda mõnda teist, suuremat liikmesriiki, kel Venemaaga partnerlussuhted. Bildti kasuks Eesti poolt vaadatuna räägib ka asjaolu, et ELi kontekstis tuleb ta ikkagi väiksest riigist ja jagab seega paremini väikeriigi muresid.
Üks neist, kes ei toetanud 2003. aastal USA invasiooni Iraaki ja keda on mainitud võimaliku presidendina, on Saksamaa endine välisminister Joschka Fischer. Fischeri probleemiks aga peetakse tema kuulumist Saksa roheliste parteisse, mis tähendab, et sel ei ole säärast toetust kui presidendikandidaadil kristlike demokraatide või sotsiaaldemokraatide seast.
Veel on Euroopa presidendiks (see on ikka esialgu vaid tinglik nimetus) pakutud Barroso rivaali 2004. aastast, Belgia endist peaministrit Guy Verhofstadtti. Praegune Euroopa Parlamendi liberaalide juht Verhofstadt on koguni esitanud komisjoni presidendile viis nõudmist, mis tuleb täita enne, kui Barroso saaks arvestada liberaalide toetusega. Mäletatavasti oli just Verhofstadt see, kes käis välja ka Euroopa Ühendriikide idee.
Kõne all ka Lippose kandidatuur
Chris Patten, Euroopa Komisjoni endine välisvolinik, on olnud esil võimaliku välisministrikandidaadina. Kuid siin tekib samuti küsimärke. On selge, et kui Patten peaks saama välisministriks, ei saaks Blairist presidenti. Kahte juhtivat kohta Ühendkuningriigile ei anta. Ning ka Pattenile meeldib Venemaaga kõnelda keerutamata ja otse, mis ei pruugi jälle talle kõikides liikmesriikides sõpru tekitada.
Ka Soome endise peaministri Paavo Lippose kandidatuur ELi presidendi kohale on olnud Lääne meedias jutuks. Soomlased ise on spekuleerinud veel sellega (Lipposest lahus), et ELi välisministriks võiks saada praegune Euroopa Komisjoni laienemisevolinik Olli Rehn.
Et aga Lipponen on seotud Läänemerre gaasijuhet ehitava Nord Streamiga, võib tema kandidatuur olla Baltimaadele ebasoodne. Nii kirjutas Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL) oma blogis 23. juulil: “Ajakirjanduses tehtud vihjed ühe Nord Streami palgalise lootustest saada Euroopa Liidu presidendiks pean küll mõneti kummaliseks. Kõigile on teada, et Gazpromi enamusosalusega firma on sisuliselt Euroopa Liidu naaberriigi välispoliitiliseks tööriistaks, mistõttu pole ka selle teenistuses olevad inimesed sobilikud sedavõrd vastutusrikkale liidrikohale Euroopas. Ükskõik siis, milline nende varasem CV välja näeb.”
Varasem CV võib siiski olla oluline – tunneb ju Lipponen soomlasena Eestit ja Soome peaministrina on ta aidanud põhjanaabreid kõvasti ELi tuumiku poole viia. Kuid on selge, et ELi presidendi- ja välisministrikandidaatide suhe Venemaasse võib osutuda määravaks või vähemalt olla otsustamisel suure tähtsusega.
Inimestest, kellest saavad ELi president ja välisminister, sõltub ikkagi väga palju. Just nendest ametikohtadest loodetakse, et EL muutub maailmapoliitikas aktiivseks tegijaks ja pakub vastukaalu USAle, Hiinale, Indiale ja teistele.
Aga stopp! Lissaboni leping ei ole veel ju jõustunud. Vanasõna laskmata karu naha jagamisest on paslik meenutada, kuid loomulikult ei saa tekitada ka olukorda, kus Lissaboni leping on olemas, aga ELil polegi mingit stsenaariumi. Tulemas on huvitav sügis.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
iii
ERKKI BAHOVSKI
