Uute õppekavade vastuvõtmine kulges mäletatavasti väga valuliselt. Lõpptulemusena taandas haridusminister need vaid oma mängumaaks ja nii need heaks kiidetigi. Ilma oluliste avalike arutelude ja sooviga tehtud ettepanekuid arvestada ega laiemalt asjatundjaid kaasata.
Asjasse pühendatud teavad seda niigi, et pole ainekava, mis ei tekitaks küsitavusi. Kuid senini on vähemalt kehalise kasvatuse ainekava laiemast avalikust lahkamisest kõrvale jäänud ja nüüd on selle esimene kibe tulemus ka käes.
Ujumisõpetus pole kohustuslik
7. juulil pärisin haridusministrilt aru seni “kohustusliku” ujumise algõpetuse kohta, ja selle käigus selgus muu hulgas mitmeid murettekitavaid asju. Nimelt, et ministri poolt kinnitatud uue kehalise kasvatuse õppekava nn kohustuslikku põhiõppesse ujumine alates 1. septembrist 2011 ei kuulu.
Ujumisõpetus on vabatahtliku valikainena ühel pulgal selliste spordialadega nagu sulgpall või käsipall ja liikumisviisiga nagu näiteks tantsimine. Samas võib kool aga ka selle ülejäänud 20-25 protsenti ajast kulutada vaid põhiõppekavasse kuuluvate spordialade ja teadmiste kinnistamisele. Selle juures ei tasu tähelepanuta jätta aga ka veel üht sellist “pisikest” olulist nüanssi nagu rahastamine. On enam kui tõenäoline, et selle osa, mis on nn vabatahtlik, rahastamine ei tule edaspidi mitte riigieelarvest, vaid jääb koolipidaja ehk siis omavalitsuse ainuõlule. Tegu pole ju riikliku õppekava kohustusliku osaga. Maakeeli öelduna – kui koolipidajal on selleks raha, siis õpetatakse lapsed vee peal püsima, sest ega senisegi 24 kohustusliku tunniga enam ei saanud, kuid asi oli seegi. Ujumisoskuse omandamisest ei söanda ma enam aga üldse rääkidagi. Kui omavalitsusel vahendeid ei jagu, siis on uppuja päästmine tõesti vaid uppuja enese asi!
Selle osa rahastamises riik ju edaspidi enam kui tõenäoliselt osalema ei hakka! Vaat siis!
Haridusminister peab aga ka senist 24-tunnist õpet piisavaks. Viidates isegi ekspertidele, kelle sõnul õpivad kõik inimesed selle ajaga ujumise selgeks. Seda ma ka parem ei kommenteeri.
Olgu siinkohal toodud võrdluseks, kuidas inimeste ohutusse ja ujumisoskuse kui kohustusliku aine omandamisse panustab näiteks Saksamaa.
Saksamaal ujumisoskus oluline
Minu hea kolleeg Eesti Ujumisliidu juhatusest Andrus Ossip leidis üht Saksamaa Ujumisliidu mõne aasta tagust ülevaadet lugedes, et ujumisõpetusega seonduv on eri liidumaade õppeplaanides rohkem või vähem lahti kirjutatud.
Eestis selline asi õppekavas üleüldse puudub. Kuid üldiselt vaadates jaguneb sealne ujumisõpe klassikaliselt kolme õppeastmesse ehk siis Eesti mõistes algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi. Kõigis õppeplaanides peetakse ujumist õpilase arengule väga oluliseks, kohati isegi hädavajalikuks.
Püstitatud eesmärkide kohaselt peab laps neljanda klassi lõpuks oskama muu hulgas ühes stiilis korralikult ujuda, ujumisprillidega sukelduda ja sooritada mitmes stiilis vettehüppeid. Põhikooli lõpuks peab õpilane suutma 15-20 minutit järjest ujuda, valdama vähemalt kaht ujumisstiili, sukelduma 3 meetri sügavusele ja olema kursis päästevõtetega.
Gümnaasiumis antav ujumisõpe läheb küll väga spetsiifiliseks ning siin arvestatakse koolide võimaluste ja eripäraga. Seal aga, kus ujumine juba kavas on, peab gümnasist selgeks saama neli ujumisstiili, stardid ja pöörded jne.
See ei ole küll ilmselt üks-üheselt Eesti oludes rakendatav meie väiksuse ja vaesuse tõttu, kuid millegagi ei ole põhjendatav ka 180- kraadine pööre.
Riik tõmbab kokku eluõpetuse arvelt
Selle asemel, et lülitada ujumine põhiõppekavasse võimlemise, pallimängude, kergejõustiku ja suusatamise kõrvale, on see jäetud vähetähtsaks kõrvalharuks terviseedenduses. Selle asemel, et suurendada oluliselt ujumise algõpetuse tundide arvu ja seada selged sihid, mida ja kui palju peab inimene oskama, et tema elu oleks looduslikul veekogul reaalselt kaitstud, tõmbab Eesti riik kokku just kõige olulisemalt – inimeste eluõpetuse arvelt!
Kultuuriministri hinnangul olevat ujumisõpetus üleüldse vaid lapsevanemate endi asi.
Ei tea küll, miks ka lugemise ja arvutame õpetamist vanemate kohustuseks ei jäeta!? Saaks koolid ju üldse kinni panna ja oi, kui palju raha jääks riigile alles. Nagu kunagi ennevanasti kui talupoegade lapsed vaid paar talve külakoolis käisid, et elementaarne rehkendus ja lugemisoskus selgeks saada, muidu ju ikka õpiti kangastelgede või ketruspingi kõrval rehetares.
Samas vastuses selgitas hardusminister veel sedagi, et ujulad on täna olemas ca 550 üldhariduskoolist vaid 39-s. Ja eks elu näinud inimestena võime me edaspidi siis sellega ka arvestada, et ega ujumiõpetust enamatesse koolidesse tulevikus eriti ei jõuagi. Isegi täna lähevad väiksemad maaujulad reas kinni, sest omavalitsusel ei ole raha, lapsevanematel ei ole tööd ega raha ja riik leiab, et tal on muud tähtsamat teha kui laste ujumisoskuse omandamise toetamise eest seista.
Ujumisoskus vajab kinnistamist
Praegu toetab Eesti riik ujumise õpetamist läbi kultuuriministeeriumi vaid 3,6 miljoni krooniga aastas ja sellel tasemel on see püsinud aastaid, vaatamata teadmisele, et see katab vaid kolmandiku minimaalselt vajaminevast.
Ja kui nüüd keegi arvab, et see on vaid kitsalt ujumisega seotud inimeste tagatrepitöö, siis leiame päev-päevalt üha enam toetajaid mõttele, et ujumise tähtsus õppekavas peaks senisega võrreldes oluliselt kasvama, mitte aga kahanema. Nii, nagu peaks kasvama ka riigi roll selle olulisuse oskuse omandamise rahalisel toetamisel.
Praegu kehtivas riiklikus õppekavas sisalduv 24-tunnine kohustuslik ujumisõpetus on Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri sõnul küll hea algus esmatutvumise tegemiseks vee ja ujumisega, kuid mitte piisav, et säästa elusid.
Aguri kinnitusel peaks koolides olema kohustuslik ujumine õppekavas kindlalt sees 1. – 12. klassini. Koolijuhina võib ta kinnitada, et kui kooli väärtuste hulgas on terviseteadlik mõtteviis valdav, siis saab korraldada koostöös vanematega igas vanuses õpilastele aastaringselt ujumistunde. Agur tunnistab samas, et selleks on vaja vahendeid.
Tegusid on vaja
i
Riigile tuleb aga Aguri hinnangul seada ülesanne teadvustada probleemi, et ujumisõpetus on õpilasele kogu tema kooliajal väga vajalik, ning astuda samme selles suunas, et see ka reaalselt võimalik oleks.
Olen mõnda aega suhelnud kultuuriministeeriumiga, et saada sealt ammendavat infot ujumiseks kasutatavate spordibaaside kohta Eestis. Olgu nende omanik siis kes tahes, asugu need koolide juures või olgu teised avalikud ujulad.
Seda infot ministeeriumil aga ei ole ei julge nad seda edastada, sest pilt kipub olema enam kui nigel.
Haiguse raviks, nagu kõik mõistame, on vaja kõigepealt õiget diagnoosi. Samuti on vaja ka põhjuste kõrvaldamiseks nende esmast teadvustamist ning siis tagajärgede kirjeldamise asemel tõhusat ennetustööd. Ujumisoskuse omandamise tähtsustamine ja riiklik rahastamine seda kahtlemata ka oleks!
Selle suve ca pooleteise kuu vältel on uppunud 70 inimest. Senise seitsme kuuga on liikluses oma elu jätnud vähem kui 50. Ka seda on palju, sest väärt on iga elu, kuid selle numbri vähenemine on riikliku pika ja järjepideva ennetustöö tulemus. Järelikult ei päästa meid ka uppumissurmade puhul neist vaid tagantjärele parastades rääkimine, vaid ikka reaalsed sammud, mis tõstaksid inimeste teadlikkust ning parandaksid nende ujumisoskust. Seda ilma rahata ei saavuta!
i
EVELYN SEPP, Riigikogu liige, Keskerakond
