Kellasalu Laulasmaal teeb maailma muusikaajalugu

Nüüd on Laulasmaal meile kõigile avatud Arvo Pärdi keskus. Praegusel ajal, kus elame lõputult kiirustades, paistavad eriliselt silma need julged inimesed, kes oskavad end selles maailmas kehtestada ja suudavad teha asju, mida nemad just oluliseks loevad. Muusikamaailmas on üheks selliseks loojaks kindlasti Arvo Pärt. Mees, kes liigub meie keskel, aga samal ajal on kahtlemata maailmakodanik.


Me ei kujuta endale tegelikult ettegi, et seda meest loetakse tänases klassikalise muusika maailmas kõige enam esitatavaks heliloojaks elavatest. Kohates Arvo Pärti koos tema abikaasa Noraga, näeme meest, kellel silm särab, ja särab veel kelmika sädemega.

Eesti kultuuris on muusikal eriline roll ja meie muusikakultuuri heal tasemel püsimiseks on vaja pidevalt selle eest hoolt kanda. On hea tõdeda, et Tallinnas saab muusikakeskkool mitte ainult uue hoone, vaid see kasvab hoopis suuremaks kunstide keskuseks. Meie muusikaakadeemia saab lisaks kontserdisaali, mis teeb selle kooli võimalused hoopis avaramaks, kui seni olnud, ja nüüd siis avati Tallinna lähedal Laulasmaal Arvo Pärdi keskus, mille aadressiks väga lüüriline Kellasalu. Vaadates neid videokaadreid ja fotosid, mis meedias sellest uuest keskusest juba levitatakse, saab öelda, et siin on saavutatud midagi sellist, mis langeb väga hästi kokku sellega, mida Arvo Pärt loob muusikas.

Ka arhitektid õiges noodis

Arvo Pärt on suur looja, kes oskab panna end kuulama ka otsustajad, sest sageli halvab bürokraatia tavaelus loovuse. Vaatan alati valuga ülikooli- ja koolihooneid, mis ehitatud odavaima pakkumisega büroohoonetena. Arvo Pärt pole mees, kes laseks ka arhitektuurikeelel valenooti mängida. Hispaania arhitektide loodud keskus on kui muusika, mis voogab imeliselt loodust säilitavalt Laulasmaa metsa all mere lähedal.

Arvo Pärdi keskust ei toodud mere kaldale tuulte ja lainete kätte. Ka meie esivanemad elasid küll mere ääres, aga varjusid mere võimsuse eest veidi eemale metsa sisse. Mere kohin peab kostma sinu koduni ja mereõhk segunema metsa lõhnadega, see on see, kuhu tahab meid Arvo Pärt nüüdsest kutsuda.

Arvo Pärdi keskus pole muuseum ega arhiiv, vaid see on keskus, kuhu loomeinimesed ja ka huvilised saavad tulla, et süveneda eelkõige endasse keskkonnas, mis süvenemist soodustab. Pärdi keskuse avamisele tulijad said esimestena tunda, et siin pole võimalik ka kõige tähtsamatel persoonidel maja treppi sõita. Keskuseni viib kitsas rada läbi metsa, kus esialgu väljas ka sildid, et siia tulnud laseksid keskuse ümber kasvaval elada võimalikult puutumatult (mustikat ei korja!).

Pärdi keskuse loojad on rõhutanud, et see rada on üks selle keskuse kontseptsiooni osi, sest meie tänapäeva inimene vajab enne oma tegemiste juurde asumist väga enese rahustamist. Selleks, et süveneda, on vaja rahuneda. Pärdi keskus ise omab kontserdisaali, väikest filmide vaatamise kohta, raamatukogu, tööruume. Selle keskmeks on Arvo Pärdi loomingu arhiiv.

Õpetaja Elleri roll

Kuid selles keskuses on olemas ka imeline kabel, kus võimalik soovijatel esiteks vajadusel eralduda igapäevaelu kärast, et siis üksi mõtiskleda või ka mediteerida. On olemas ka vaatetorn, kust soovija saab vaadata üle metsapiiri merele. See on tunne, mida vajavad kõik loojad, oskust vaadata maailma asjadele veidi kõrgemalt.

Arvo Pärt ise ütles tornis, et need puud keskuse ümber on tema jaoks kui meie rahvas, mere ääres. Tema, kes oskab loojana tõusta igapäevasaginast kõrgemale, oli ka vaimustuses vaatest, mis avaneb vaatetornist Laulasmaal.

Arvo Pärt ütles seda imetledes: „Ilus oled, isamaa!” Kuid siin tasub meenutada, et tema jaoks pole Laulasmaale tulek juhuslik, siia tõi teda tema õpetaja Heino Eller, kelle kunagisest suvilast lahutab nüüdset keskust vaid mõnisada meetrit. Arvo Pärt on alati rõhutanud oma õpetaja(te) rolli enda kujunemisel, ta on neile väga tänulik. Heino Eller oli tõeliselt andekas õpetaja, kelle õpilased on hoidnud tema poolt neile antut.

Pärdi keskuse avamisel kõlas ka Heino Elleri „Kodumaine viis”. Ja vastuvõtu lõpuks, kui kutsutud külalised juba lahkuma hakkasid, mängis maestro neile teeleminekuks „Ukuaru valssi”.

PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane

blog comments powered by Disqus