Euroopa Komisjoni ettepanek jaotada põgenikud kvootide alusel liikmesriikide vahel laiali on lühinägelik ning ebaproportsionaalne samm, mis ei lahenda tegelikult ühtegi probleemi. See otsus, kas ja kui palju põgenikke iga riik vastu võtab, peab ka edaspidi jääma liikmesriikide teha.
See on otsus, mida ei tohiks loovutada Brüsseli ametnikele, kes pole parimagi tahtmise korral võimelised tunnetama ühe või teise riigi tundlikke probleeme. Seda enam, et praegu pole küsimus pelgalt neis 20 000 põgenikus, vaid tegemist on pretsedenti loova ettepanekuga.
Ühest küljes on arusaadav EK soov probleemiga tegelda – on ju selline empaatia tuhandete inimeste tragöödiale Vahemerel osa Euroopa väärtusvundamendist. Samuti on selge, et põgenikevool on täna ületamas lõunapoolsete riikide vastuvõtuvõimet.
Samas oleks põgenike proportsionaalne jaotamine kõigi liikmesriikide vahel pelk reageering hetkeolukorrale. Kui oleks tegemist ühekordse katastroofiga, oleks selline ilmselt reageering õigustatud. Peame aga silma vaatama tõsiasjale, et põgenike vool jätkub. Euroopa ei saa parimagi tahtmise korral võtta endale selle pikaajalise protsessi lõpplüli – humanitaarse vastuvõtja ja jaotaja – rolli.
Peame kriitiliselt tunnistama, et oleme ise äpardunud põgenike kodumaadelt lahkumise algpõhjuste ravimisel. Vajame terviklikku pika perspektiivi poliitikat, mis adresseerib jõuliselt korruptsiooni ning kildkondlikke konflikte päritolumaades ja annab süsteemse löögi inimkaubanduse lülile.
Viimasel ajal lähtub suur osa põgenikke Süüriast. Kui EL ning USA oleksid kolm aastat tagasi teinud tõsise panuse sealsele mõõdukale opositsioonile, oleks humanitaarset katastroofi ilmselt suudetud vältida.
Teine konkreetse tegevuse ja kulutuste eelisvaldkond on inimkaubanduse tõkestamine Põhja-Aafrikas ning Vahemere lõunakaldal. Vägivaldsed jõugud kasutavad põgenikelt välja pressitud miljoneid relvade hankimiseks, omavahelise võitluse pidamiseks ning lähteriikide destabiliseerimiseks, seda eriti Liibüas. Alles nüüd jõudis Euroopa Komisjon otsusele kolmekordistada Frontexi operatsioonide rahastamist. Selge on see, et ilma rahvusvahelise süsteemse sekkumiseta, kaasa arvatud relvajõul teostatavad operatsioonid, jääb Elile põgeniketragöödia tulemustele reageerija osa.
Nagu öeldud, peaküsimus pole reageerimine, kas “ei” või “jah”. Küsimus on põhimõtteline ning pikaajaline, millele vastamiseks peab olema pikaajaline nägemus. Iseenesest ei tulnud see EK algatus ju üllatusena ning seda enam on oluline, et Eesti riik ja ametkonnad kujundaksid selles osas kiire ja selge seisukoha, mis tugineks rahvuslikule koosmeelele.
Küsimus ei ole, kas olla paadis või hüpata alt humanitaarse kriisi ohvrite abistamisel, vaid selles, et abi on võimalik osutada paindlikes vormides vastavalt iga riigi enda poolt tehtud otsustele. Ja eelkõige tuleb aidata lahendada kriisi algpõhjusi.
TUNNE KELAM, Europarlamendi saadik
