Keiti Vilms: „Kalambuurid on omamoodi mõttemaatika“

Saabuval emakeelenädalal on ühel inimesel käed-jalad tööd täis. See on Eesti oma säutsupääsuke ja digiajakirjanik, Jõgevalt pärit Keiti Vilms, kelle loodud kalambuurid populariseerivad ühelt poolt eesti keelt, kuid võivad aidata ka rasketest hetkedest üle olla.


„Enne emakeelenädalat on mul Soomes üks esinemine ja siis algab esmaspäeval peale. See on kolmas aasta, kui aktiivsemalt esinemas käin. Eelmisel aastal oli viie päevaga 11 esinemist Eesti erinevais paigus,“ märkis Keiti Vilms.

Enamasti satubki Keiti koolidesse õpilastele esinema. „Näitan õpilastele kalambuure, keeleapsakaid ja toredaid keelenüansse, millega ei olda nii tuttavad. Keeleapsakate puhul on näha, et need tekitavad kahinat. Näitan, et keel pole igav õpikutekst, vaid mänguline ja kihvt,“ rääkis ta.

Helged suved Jõgeval

Jõgeval sündinud Keiti Vilmsi eesmärk ongi keelt populariseerida. „Kasvasin samal ajal Jõgeval ja Elvas. Jõgeval käisin vanaema juures ning 9. klassi lõpetasin samuti siin,“ meenutas Keiti, kelle sõnul oli lapsepõlv helge ja tore.

„Minu suved möödusid kõik maal. Vanaema elab teraviljasalvest veidi edasi, seega linnast mitte väga kaugel. Vanaemal olid loomad ja sain puude otsas turnida. Jõgevale tulin tagasi 7. klassi ning põhikooli lõpuni käisingi siin koolis. Jõgeva linn oli siis hoopis teistsugune kui nüüd: oli palju rahvast ja siginat-saginat. Praegu ei ole enam eriti tuttavlikku alles jäänud, paljud kohad on kinni ja linnas liigub vähem inimesi,“ arvas Keiti.

Oma nooruspõlve veetis säutsupääsuke suuresti raamatute seltsis. Võib arvata, et just suur lugemus tuli edasises kasuks. „Lugemus annab sõnavara ja fantaasia.“ Enim mõjutas noort Keiti Vilmsi Astrid Lindgreni looming, eriti „Bullerby lapsed“ ja „Vennad Lõvisüdamed“. „Lugesin ka Mario Puzo „Ristiisa“ ja Margaret Mitchelli romaani „Tuulest viidud“. See oli mu lemmik.

Tänu „Vendadele Lõvisüdametele“ on fantaasia mu lemmikžanr, loen huviga George R.R. Martini loomingut,“ meenutas Keiti, kelle lemmikuks on ka Harry Potteri raamatud, samuti näiteks „Sõrmuste isand“. Seda, et menukad teosed viimaks ekraanile jõuavad, peab ta positiivseks.

„See, et „Tõde ja õigus“ ekraanile läks, mõjus isiklikult mulle väga hästi. Võtsin pärast filmi vaatamist ette teise osa ja kavatsen kõik osad läbi lugeda. Lugesin, et tänu filmile kasvas hüppeliselt „Tõe ja õiguse“ lugemine, mis on vaid positiivne. Minu arvates andis film väga hästi raamatu olemuse edasi. Ka „Troonide mängu“ ekraniseering mulle väga meeldib,“ kiitis Keiti.

Presidendi toetus

Kalambuuri juurde jõudis Keiti Vilms aastal 2013. Suuresti tänu Toomas Hendrik Ilvesele. „Ta hakkas mind Twitteris jälgima, vaatas mu säutse ning tabas ära mu keeletaju siis, kui ma seda ise polnud veel taibanudki. Ta soovitas mul lugeda Ilmar Laabanit ja Johannes Aavikut,“ meenutas Keiti.

Soovitused kandsid vilja ning tõukasid ta siia, kus ta täna on: kalambuuride maailma. „Suhtleme Toomas Hendrik Ilvesega väga tihti, vahetame meilide teel kalambuure, ta on hea kalamburist ja hea keelemeelega. Võib öelda, et ta on keelelises mõistes olnud minu mentor, kuigi arvatakse, et mida ta eesti keelest teab. Tegelikult on ta väga andekas keeleinimene,“ märkis Keiti.

Lisaks presidendile aitas kalambuur Keitil üle saada depressioonist. „Haigus lõi mul ajus mingi dimensiooni lahti. Arvan, et see on seotud sellega, et lugesin lapsepõlves palju raamatuid.“

Kalambuur, mida Keiti viljeleb, tähendabki keelemängu või sõnamängul põhinevat nalja. „Mina enda kalambuure huumoriks ei liigita, kuigi paljud näevad selles palju huumorit. Mina teen neid keeleilu pärast,“ sõnas Keiti.

Emakeelepäeval avaldavad Keiti Vilms, Contra, Mart Juur ja Oliver Lomp värske kalambuurikogumiku „Poeetiliselt korrektne“, kuhu koondatakse valik sõnamängudest.

„Sealt on näha, et kõigil on oma stiil. Mart Juur ja Contra on ennekõike huumori peal väljas, minu kalambuurid otsivad rohkem lähedust luulega. Kalambuuril on mitu nägu, võib olla ka piltkalambuure,“ selgitas Keiti. Raamatus näitab Ave Taavet just neid viimaseid.

Kalambuur kui mõttemaatika

Eesti keel on Keiti Vilmsi hinnangul niivõrd rikkalik, et sellest annab kõike teha. „Veebis tasub avada sünonüümisõnastik. Mina avan seda päevas kordi ja kordi. Kalambuuri tekkimise eelduseks on ka kirjanduslik taust. Minu jaoks tulevad kalambuurid iseenesest, aga miski peab neid sünnitama ja inspiratsiooni andma. Näiteks vastlapäevaks tegin kalambuurid „pill tuleb pika liu peale“ ja „heitsin pea kuklisse“. Need on täiesti absurdsed ja veidi sürrealistlikudki, aga sõnamängulises mõttes on kõik lubatud. Alati ei pea kõik arusaadav olema,“ arvas Keiti.

Olgugi et palju sõnamängulisi nalju on juba ära tehtud, arvas Keiti, et tihti tulevadki mitu inimest ühe ja sama kalambuuri peale.

„Meie värsket raamatut koostades avastasin, et neljakesi olime tulnud ühe ja sama teema peale. Tallinnas olid teetööd ning tegin kalambuuri „teetööd, siis tuleb ka armastus“. Olime erinevates vormides kõik selle peale tulnud. See on normaalne, et kordusi esineb,“ selgitas Keiti. Nii võib kalambuuride peale tulla iga inimene, olema peab vaid veidi keeletaju ja lugemust.

„Praegu on kalambuur populaarseks muutunud, neid on jõudnud ka reklaamidesse. Siis tekib üleküllastus, pigem tasuks midagi muud välja mõelda, mis keeleliselt edasi arendab. Samas näen sotsiaalmeedias, et noortel, kes mind jälgivad, hakkab tööle keelemeel ja see näitab, et eesti keel on rikkalik ja mänguline. Selle kaudu areneb ka mõtlemine. Nii nagu matemaatika arendab loogilist mõtlemist, on ka kalambuurid omamoodi mõttemaatika,“ märkis Keiti Vilms.

Kui varem tegutses ta vaid Twitteris, siis nüüd ka Facebookis ning Instagramis. „Twitteris on nišš väike, seal on vaid teatud tüüpi inimesed. Siiani on mul kõigis kolmes meediumis erinev lugejaskond. Instagramis on põhiliselt noored, kes tahavadki lühivormi. Facebookis on natuke vanemad inimesed ja kirjandusrahvas. Seal rullub mõnikord keelevaip lahti, kui midagi postitan.“

Siiani on tagasiside tehtule olnud positiivne. „Vahel olen saanud mõne kalambuuri pärast pahandada, sest ei saada aru, et teen seda pelgalt sõnamängu pärast, mitte kellegi mõnitamiseks või halvustamiseks. Kui möödunud aastal postitasin ülestõusmispühadel kalambuuri „läksid kord mehed Kolgata mäele keha kinnitama“ ning sain pahandada, et teotan jumalat.“

„Mulle meeldivad ka sõnaleiud Balti jaama turult. Kord olid müügil mustsõstrad, kuid alla oli kirjutatud must sister. Arusaadav, et selle oli kirjutanud vene rahvusest inimene. Kui seda jagasin, siis mitte sellepärast, et mõnitada kellegi keeleoskust, vaid tekkis just kui uus tähendus, nagu hevibänd,“ muigas Keiti, kes sai kommentaariumis sellegi poolest pahandada.

„Siiski kirjutatakse palju ja tänatakse, et olen neis keelemasina valla päästnud. Vahetu tagasiside on hea. Raamatut kirjutades saab tagasiside ja kriitika hiljem kätte, postitades on kohe see olemas ‒ digikirjanduse pluss,“ märkis digikirjanik.

Kinni arhailistes sõnades

Viimane on ka põhjus, miks ei mõtle Keiti Vilms paberraamatute kirjutamise peale, vaid üllitab raamatu sotsiaalmeediasse postitatud kalambuuridest. Paberraamatuid peab ta siiski oluliseks. „Populariseerin lugemist ja jagan palju ka väljavõtteid raamatutest. Mulle on oluline, et inimesed loeks,“ märkis ta, lisades, et peab oluliseks, et ka kohe poelettidele jõudva raamatu idee on selles, et ühendada omavahel digi- ja trükikirjandus.

Nii peab ta oluliseks, et ka noored loeks. „Kuna mind jälgib Instagramis palju kooliõpilasi, siis nii mõnigi ütleb, et minu konto on päevas ainus kirjandus, mida ta loeb. Õpilased üldiselt loevad küll, aga sõnavara on kehv, mis on siiski lugemusega seotud.“ Palju saab tema hinnangul selleks ka kodus ära teha. „Kindlasti saab kõik alguse kodust. Kui vanemad ei loe või kodus polegi ühtegi raamatut, siis miks peaks lapsel tekkima huvi lugemise vastu?“

Esmaspäevast neljapäevani kostab Vikerraadio eetrist hommikune saade „Sõnasäuts“, kus heidetakse pilk põnevamatele ja vanadele sõnadele. „Sõnad tulevad saatesse täiesti juhuslikult, üldiselt vanemaid luuleraamatuid lugedes. Näiteks Betti Alveri luuleraamatutest leiab sõnu, mida väga palju ei teata, aga mis on väga ilusad ning olemas ka eesti keele seletavas sõnaraamatus.“

„Uudissõnad mulle väga ei meeldi, olen pigem arhailise keele juures. Ma ei loe ka uuemat luulet, ma ei suhestu sellega. Olen arbujate ja Siuru ajastus kinni.“

Nii nagu uudissõnade puhul, arvab Keiti, et keelereeglitega tuleks jääda mõistuse piiridesse. „Keelereeglitega võiks jääda nii, et kui need on paika pandud, siis las nad olla. Palju on aja jooksul muudetud ja siis täpselt enam ei teagi, kuidas õige on. Vahel ei saa ma ka ise aru, mis on lubatud ja mis mitte.“

Uudissõnade puhul peab ta samuti oluliseks mõistusega lähenemist. Nii ei kipu ta ka värsket ÕS-i hukka mõistma, milles lubati uuendustena ka paljude slängimaiguliste sõnade, näiteks burks kasutamist. „Kui mingid sõnad on keeles juurdunud, siis ei ole neid mõtet välja süüa. Mul ei ole burksi vastu midagi, näiteks sõna keeks võeti kunagi kasutusele laensõnana ning selle vastu ei võitle keegi.“

Oluline populariseerimine

Ka keelevõistluste puhul tasub mõelda, et loodavad sõnad poleks liialt kunstlikud, sest siis ei võetaks neid tavakeeles kasutusele. „Kas või taristu, mõnedele meeldib, mõnedele mitte. Päris kunstlikke uute tüvisõnade moodustamist minu arvates enam ei toimu. Meil on olemas sõnavara, sõnaloomistega ei ole mõtet väga palju pingutada. Uued sõnad tulevad orgaaniliselt ise kasutusele.“

Kuid emakeele populariseerimist peab ta siiski oluliseks. „Inglise keel on noorte jaoks nii palju ägedam Youtube´i kanalite ja mängudega. Ning kes teine eeskuju annab kui mitte meie ise. Liivi keel ju suri välja, kuigi oli väga ilus keel. Ma ei usu, et eesti keel välja sureb, aga me peame seda populariseerima,“ arvas Keiti.

Selle eest, et anglitsismid me emakeelt üle ei võtaks, peame siiski ise seisma. „Kui keegi midagi ei tee, siis tulebki Youtube´i ja infulencerite keel peale. Kirjakeelde seda kindlasti lubada ei tohiks.“

Kuid Keiti vaatab ka ühiskonda kriitiliselt, kuid teeb seda omamoodi. Nii on paljud kalambuurid ühiskonnakriitilised, kuid annavad edasi teistsugust olemust.

„Kui on mingi suur skandaal ja oma sotsiaalmeedia voogu jälgin, siis igaüks jagab paanikat. Minu meelest on tore, kui sinna vahele satub teinekord mõni tore sõnamäng. Ma ei tea, kas see aitab kedagi, aga ilmselt mind ennast küll, et ma ei võtaks nii tõsiselt neid teemasid. Mul on hea meel kui mingi skandaal annab ainest kalambuuriks. Ma ei jaga siis linki uudisega, vaid ütlen kalambuuriga oma seisukoha ära.“

Suurimaks mureks peab ta just sallimatust ja võõraviha. „Igal pool, ka sotsiaalmeedias käib trollimine. Palju on kiusamist ja kiuslikkust. Samas peaksime olema teineteise vastu lahkemad. Kuid kõik saab alguse kodust: lastele tuleks anda kätte õiged väärtused ja näidata, et vaja on rohkem inimlikkust.“

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus