Kehv suusailm on jagunenud ühtlaselt terve aasta peale. Põhimõtteliselt on võimalik ühe ja sama jopega istuda pargipingil või lõkke ääres nii vastla- kui ka jaanipäeval. Vähemalt sinnakanti on meie ilmastik viimaste kuude põhjal järeldusi tehes tüürinud. Kas aga nii igavesti jääb, pole sugugi kindel. Ilmastikuteadlased arvavad, et anomaaliaid võib esineda tulevikus veelgi. See, nagu ennustas Jaagup Kreemi lauluke, et juulikuus lumi on maas, võib tõeks saada.
Kehv suusailm, mida harjumuspäraselt on suveks peetud, saadab meid kõikjal ja paneb rääkima kehvakestest kruusateedest, mis pideva vihmavalingu all järele annavad ning auklikuks ja raskesti läbitavaks muutuvad. Tee ei taha ega taha taheneda. Lumetõrjujad istuvad aga vaikselt nagu kuldid rukkis ja ootavad. Ega nad palju teha saagi – hööveldamine, milleks nende masinad võimelised on, teeksid olukorra kahjuks kordi hullemaks.
Ka ei saavutata pehmel talvel märkimisväärset kokkuhoidu, sest teede lappimine ja värskema killustukipuruga täitmine on kulukam kui lumekoristus. Lumi ja sellega kaasnev krõbekülm annaks lõppkokkuvõttes leevendust. Autod oleks suve saabudes palju tervemad.
Ilmastikumuutuste vastu ei saa. Tee või tina. Ei ole tehnikat, mis muudaks vihma lumeks või päikese äikeseks. Võib olla ajuti on see võimalik, aga suures perspektiivis mitte. Nii jääb üle ainult loota, et olukord laheneb, sest ilm muutub. Isegi palju raha ei aita. Teede puhul on muidugi võimalik viia need tervikuna kõvakatte alla. Kõvakate juhib suure vee kindlamini sinna, kuhu see tegelikult kuulub.
